TOITUMINE

[Paju Tom]

TOITAINED TOIDUST



”Oleme need, mida sööme või kas tõesti oleme?”

Kuigi toidulisandid moodustavad suure osa tänapäeva trennihuvilise toitumisest, eelkõige võistlejate toitumisest, süüakse põhilist toitu ikkagi iga päev. Põhimõtteliselt see asi on lihtne: valk kanalt, süsivesik riisist ja rasv õlist. Natuke spargelkapsast kõrvale ja kogu lugu.

Need põhitoidudki on muutunud viimase paarikümne aasta jooksul radikaalselt, lisaks teadmised toidust on tõusnud märkimisväärselt, st tõstetakse põhitõdesid lauale vähe.

Esimene suur tegur on iseenesest põhitoidu kvaliteet ja teine on selles sisalduvad mikro-ja fütotoitained. Toidust rääkides ei saa vältida neuroloogilisi probleeme: grippi, infektsioone ning loomulikult taastumine ja kiiremini arenemine.

Lihtsat igivana auto võrdlust saaks siin kasutada nii, et proteiin on plekk, millest auto on ehitatud, rasv on õli ja süsivesikud on bensiin. Ka nendest on mitmeid versioone: on olemas mitmesuguseid õlisid, erinevaid metallisegusid ja muidugi ka erinevaid bensiine. Vitamiinide osa siin võiks olla kui süüteküünlal, see on väga tähtis, sest ükskõik kui head on muud osad, ilma küünlata auto käima ei lähe. Igaüks saab muidugi ise otsustada kui uhketest, kaua kestvatest ja töötavatest osadest ta enda auto ehitab.

Toitumine ja teadus

Inglasest arst ja keemik Prout määratles juba 1800.a alguses kolm toitainet: süsivesikud, proteiinid ja rasvad. Saksa teadlane Liebig lisas neile juurde veel kolm mineraalainet: kaaliumi, lämmastiku ja fosfori. Ta tegi teatavaks, et taimed vajavad kasvamiseks vaid neid kolme mineraalainet. Taimed kasvavad nende abil, loomad söövad taimi ja meie sööme nii loomi kui ka taimi.

Sellest on saanud alguse toitumisteadus, kus toidust liiguti edasi toitainete uurimisse. Ehk nagu kõikides moodsates teadustes, ka toitumisteaduses jaotatakse asju osadeks ja uuritakse edasi.

Hiljem märgati, et Liebigi valmistatud emapiima aseainest toituvad beebid tunnevad ennast halvasti, lisaks meremehed, kes said süsivesikuid, proteiine, rasvu ja mineraalaineid, haigestusid skorbuuti.

Keemikud jätkasid oma tööd ja avastasid vitamiinid. See lugu jätkub veel tänapäevalgi, kuid iga aasta leitakse toidust tuhandeid uusi aineid. Kuigi teadus ja selle meetodid ei paku huvi, on see radikaalselt mõjutanud seda, millist toitu me oma kauplustest leiame. Kui toidust tehti hunnik toitaineid, jäeti märkamata mõningad asjad ja tagajärjed on olnud huvitavad. Siit on alganud täiesti uus kasvukultuur ehk kõige toidu alus.

Toitainete sünergia

Minnesota ülikooli epidemioloogid Jacobs ja Steffen tegid läbi uurimuse, milles võrdlemine näitas, et kuigi täisteraleiva tarbimine vähendab suremust, siiski selles sisalduvate aineosade lisamine toidu sisse seda ei teinud. Üldiselt arvatakse, et tervis tuleneb just leivas sisalduvatest toitainetest. Uurimine siiski tõestas, et leivas sisalduvad toitained ilmselt toimivad koos sünergiaga tekitades tervisliku mõju.

Mida see tähendab? Lühidalt siis, et eriliste toitainete lisamine toidu sekka ei mõju nii kui toitainete söömine oma algupärases ja loomulikus olekus. Toiduainetetööstus ei ole sellest vaimustuses, kuna müügil on nn karastusjoogid, kus süsihappegaasile ja suhkrule on lisatud kaltsium või magneesium, mis teevadki sellest tervisliku joogi.

Lisatoitainetest leidub palju preparaate sisaldavaid toitaineid, mis toetavad teineteist ehk toitainete sünergia on näha. Kõne all olev uurimine tõmbab siiski vaiba alt ära ka siin, sest kõik täisteraleiva toitained eraldi ei saanud sama tulemust.

Maapinna tähendus toitainetele

Kui Liebig oli identifitseerinud kolm suurt mineraalainet, siis Frits Haber mõtles välja, kuidas fossiilsest põletusainest valmistada sünteetilist põletusväetist. Sellega hakati väetama põlde.

Maapind saab vaid siis need kolm mineraalainet ja muud ei midagi. Taimed kasvavad küll, aga nad ei ole päris terved. Taimed kasvavad kiiresti, et jõuda kasvatada juuri ja korjata sealt endale muid toitaineid. Kui väetamine kestab aastaid, siis maapind vaesub kõikidest muudest toitainetest. Selliselt kasvatatud taimed ei suuda tekitada fütotoitaineid kui orgaanilises maapinnas kasvavad taimed. See ilmneb näiteks selles, et nad ei suuda end kaitsta kahjurite eest. See tõi taas kasutusele putukate tõrjeained. Nende ainete kasutamist peeti normaalseks, kuigi need võisid olla ohtlikud. See viis maapinna pideva vaesumiseni ehk toitainete vähenemiseni ja see omakorda putukatõrjevahendide lisamiseni. See paistis välja taimedest, mida me sõime. Ühendriikide põllumajandusministeeriumi statistika näitab, et taimede vitamiinisisaldus on viiekümneaasta jooksul kukkunud 20-50%. See tähendab, et saada piisavalt toitaineid, peaks sööma rohkem kaloreid.

Kas võiks siin midagi olla ühist sellega, et normaalkaalus inimesi on jäänud väheks?
Tööstuse eesmärk on pakkuda inimestele toitu võimalikult odavalt. Mõnes mõttes on see hea, aga probleem on selles, et inimesed on ülesöönud või alatoidetud. See ei puuduta ainult ülekaalulisi vaid ka neid, kes toidukoguseid kontrollivad ja ennast heas vormis hoiavad, võivad olla alatoidetud. Meil näiteks külmetust peetakse normaalseks asjaks. Samuti ka aina sagedamini allergiaid ja muid autoimmuunseid haiguseid, soolte probleeme jne. Me sööme ehk liiga ühekülgselt, ja kui isegi sööksime mitmekülgselt ja palju juurvilju, on siiski toidukvaliteet ja sisu on muutunud viletsamaks maapinna muutudes.

Põlluharimise mõju loomsetele toodetele

”Oled see, mida sööd” peab paika mitte ainult inimeste vaid ka loomade kohta. Kui näiteks lõhe elab meres ja sööb talle ettenähtud toitu, siis tekib Omega-3 seeria rasvhappeid, mis näivad olevat tervislikud inimesele, meie organismis Omega-3 ja -6 seeria rasvhapped peavad olema tasakaalus.

No mis juhtub, kui lõhe kasvab basseinis ja teda söödetakse palju Omega-6 seeria rasvhappeid sisaldava söödaga? Kuidas lõhes areneks Omega-3 rasvappeid? See sünnib toiduahela algupärastest merevetikatest. Barry Searsi järgi kasvatatud lõhe sisaldab rohkem Omega-6 seeria AA rasvhappeid kui Omega -3 seeria EPA rasvhappeid. Ehk selle mõju kehale on negatiivne. Ja meile õpetatakse, et söö kala kolm korda nädalas, saad omega-3 rasvhapped kätte (kui sööd kapslitena, siis saa kindel olla kvaliteedis).

Sama põhimõte käib ka liha-, linnu- ja piimakarja kohta. Kui veis sööb peamiselt AIV-sööta, millest looma lihasse tekib vaid mikrotoitaineid.

Lisaks kiirtoidul kasvanud veis on tihti haige ja saab nii elu jooksul tubli annuse antibiootikume (mille kasutamist muidugi jälgitakse).

Kanade toidu sisse on tänapäeval lisatud tihti linaseemneõli, et munade omega-sisaldus paraneks. See võiks olla hea idee. Siiski loomuvastaste toitude söötmine loomadele on tekitanud nn hullulehma tõve. Piimatoodetes on uuritud loomasööda mõju piimale, A- ja D-vitamiini kogused ja vahe on selgesti nähtavad, need on halvenenud. Lisaks salmonella kogus kanadel, kes ei saa värsket rohtu, on kõrge ning muidugi ka antibiootikumide ja tõrjevahendite kogused samuti.

Mõju kehale ja mida võid teha

Kuigi need asjad tunduvad ehk väikesed, nende mõju on suur, eriti nüüd tulevatel aastakümnetel. Kui jätkame sama liini pidi, siis suund on suurem ja suurem, on ka tasakaalu muutus toiduainetes ja kemikaalide lisamine igapäevasesse toitu. Kemikaalid arenevad: näiteks üks firma vahetas naatriumglutamaani pärmitoote vastu ning reklaamib selle toote maitset ehtsana. Jäta meelde, et poolfabrikaat on poolfabrikaat, keemiline koostis on muudetud.

Praegu sööb soomlane keskmiselt 6-7 kg tõrjevahendeid aastas. On seda palju või vähe, ei oska öelda, aga minu meelest kohutav. Mida siis saad teha? Esiteks, vali endale võimalikult tervislikke toiduaineid.

Michael Pollan annab kaks head juhtnööri kuidas süüa. Kui pakendil on kirjas midagi ebatervislikku, jäta see poeriiulile. Teadus suudab leida ükskõik millisest toidust ühe toitaine, mis võib olla tervislik ja see läheb hästi müügiks. Teiseks, tõesti, limonaadini välja võidakse igasse tootesse lisada midagi ja nimetada seda tervislikuks. See on muidugi keel põses kirjutatud, et kõik ei ole halb, aga säästab palju vaeva.

Kaalika peale on raske kirjutada ”on lisatud Omega-3”. Mõned leivatooted, kus on 8% kiudaineid, reklaamivad ennast kiudaineterikkaks, samas leib, kus on kaks korda rohkem kiudaineid, seda ei tee.

Teine võimalus on küsida, kas vanaema oleks seda pidanud toiduks. Kui ei oleks, siis ei oleks see ka õige toit. See hunnik ümbertöödeldud toitaineid on maitsestatud kemikaalidega, kuigi paistab nagu oleks tavaline toit. Järgmine samm on mõelda, kust see toit pärit on ehk kasvatusmeetodid ja kust see on toodud.

Maalähedaselt kasvatatud toit ei vaja nii palju säilitusaineid ja loodustooted on kasvanud ka ilma kunstväetiseta. Uurimusi on muidugi palju, mis on nii poolt kui ka vastu. Vahel võib nädala jooksul ilmuda kaks uurimust, kus ühes kirjutatakse, et looduslike toodete kasvatamine ei erine traditsioonilisest kasvatamisest ja teine uurimus ütleb, et erinevus võib olla 10,000–kordne.

Seda mõjutab nii mõnigi asi, esiteks kui kaugelt uuritavad tooted on toodud ja igaüks saab ise otsustada, kui palju uuringute tegija ja selle eest maksev isik mõjutab neid tulemusi.

Lahendus on tõesti nii lihtne, et seda ei kavatseta uskuda. Söö võimalikult palju algupärast toitu. Nende asjade peale tasub mõelda.

BODY-lehti

[Paju Tom]

SUHKRUASENDAJAD



Neile, kes soovivad suhkrut oma menüüs vältida, on tänapäeval mitu toitumisalternatiivi.

Esiteks, magusad polüalkoholid, mis annavad organismile teatud hulga kaloreid.

Teiseks, valgulise või peptiidse olemusega magusamaitselised ühendid, mis potentsiaalselt võivad energiat anda, kuid mille metabolism energeetilisse ainevahetusse oluliselt ei suundu (taumatiin, monelliin, aspartaam).

Energeetilise efekti tõttu saab nende kahe rühma esindajaid lugeda toitvateks magustajateks.

Kolmas võimalus on kunstlikud magusained, mis organismis ei lõhustu ja energiat ei anna (näiteks sahhariin, tsüklamaat, jt.).

Viimaseid tuntakse kui mittetoitvaid magustajaid. Looduslike ja kunstlike ühendite suhtelist magusust on võrreldud tabelis. Kunstlikke magusaineid sisaldavaid tooteid kasutab kindel tarbijate kontingent. Siia kuuluvad inimesed, kes soovivad, et söödav toit oleks magusa maitsega, annaks tarbimisel vähe kaloreid ja ei põhjustaks kaariest.

Valgulise olemusega magustajad

Need on looduslikud peptiidid kui ka sünteetilised, keemiliselt modifitseeritud peptiidid. Taumatiin (E957) on Sudaanis ja Ugandas kasvava taime Thaumatococcus danielli viljadest isoleeritud magusamaitseline valk, milles on 270 aminohappejääki. Samaväärse kaalukoguse korral on taumatiin umbes 1500-1600 korda magusam võrreldes sahharoosiga.

Taumatiini kõrvalmõjuks on lagritsataolise järelmaitse teke suus. Hapete ja kuumuse suhtes on taumatiin ebastabiilne. Eriti populaarne on taumatiin Austraalias, Jaapanis ja USA-s. Peamiselt kasutatakse taumatiini närimiskummi magustamiseks. Lisaainena on taumatiinil nii tehismagusaine kui ka lõhna- ja maitsetugevdaja funktsioon.

 Monelliin on Guineas, Nigeerias ja Kongos kasvava ronitaime Dioscorephyllum cumminsii viljadele magusat maitset andev kaheahelaline valk, mis koosneb 94 aminohappejäägist. Võrdse massi korral on monelliin sahharoosist kuni 3000 korda magusam. Ka see valk on ebastabiilne nii kuumutamise kui ka hapete suhtes.

Lisaainete nimistusse monelliini veel kantud ei ole. Küll aga on monelliin biotehnoloogia katseobjekt. Monelliini magusa maitse kadu sõltuvalt pH muutusest on tingitud polüpeptiidahelate lahknemisest. Biotehnoloogidel õnnestus aga konstrueerida geen, mis kodeerib monelliini mõlemat polüpeptiidahelat ühtse tervikmolekulina.

Saadud liitgeen sisestati vastavate menetlustega tomati- ja salatitaimedesse. Tulemuseks on biotehnoloogiliselt magustatud tomatid ja salatid. Lisagem, et taumatiini ja monelliini otseste kahjulike toimete kohta üheselt võetavaid andmeid pole. Et tegemist on valkudega, on potentsiaalsete kõrvaltoimete, näiteks allergiliste reaktsioonide avaldumine, nende kestval ja liigtarbimisel täiesti reaalne.

Sünteetilistest magusamaitselistest peptiididest on keskne aspartaam (E951), mis on noorim uustulnuk kunstlike magusainete turul. Alates 1981. aastast, millal aspartaami lubati ametlikult magusainena kasutada, on selle ühendi võidukäik olnud üliedukas. Keemiliselt loomuselt on aspartaam dipeptiid, mis koosneb kahest aminohappejäägist: asparagiinhappest ja metüülitud karboksüülrühmaga fenüülalaniinist. Eraldi võetuna ei oskaks neid aminohappeid küll magususega seostada.

Nimelt, üks neist on kibeda maitsega, teine aga hoopis maitsetu. Nende koostoime dipeptiidina suudab aga korda saata tõelise maitseime, sest aspartaam on keskmiselt ligi kakssada korda sahharoosist magusam. Aspartaami metabolismis on olulised järgmised protsessid.

Esiteks toimub hüdrolüüs metüülrühma tasemel.Metüülrühmast moodustub metanool, sellest omakorda formaldehüüd, mis üle vaheastmete oksüdeerub süsinikdioksiidiks.

Teiseks, dipeptiidi hüdrolüüsil moodustunud aminohapped suunatakse vabade aminohapete fondi täienduseks. Aspartaami kaubamärgid on "Nutrasweet" "Equal" ja Candarel". Esimest nimetust kohtame jookide, närimiskummide, pudingite, eelmagustatud helveste ja muu sellise toidukraami koostises. Pulbriline "Equal" on mõeldud koduseks kasutamiseks suhkru aseainena.

Aspartaami võidukat pealetungi magusainete turul tõestab fakt, et 1984. aastal ületas Ameerika Ühendriikides selle ühendi läbimüük nii sahhariini kui ka tavalise suhkru müügi. Edu üks saladus peitub eeskätt maitses, mis on sahharoosi maitsega praktiliselt identne. Teiseks, paljud inimesed usuvad, et see dipeptiid on ohutu. Kolmandaks, oluline on magusainest saadav kalorite hulk. Selles valdkonnas on aspartaami roll vägagi tagasihoidlik võrreldes suhkrute ja magusate polüalkoholidega.

Küsimus ei ole mitte niivõrd energeetilises väärtuses - see on ligikaudu samaväärne, vaid põhimõtteliselt erinevas metaboolses saatuses.
Meenutagem, et süsivesikuid kasutab organism eeskätt energeetilistel eesmärkidel, aminohappeid aga valkude sünteesiks. Eelneva kiidukõne taustal võib lugejale tunduda, et aspartaamil puudusi polegi. Biokeemiline tegelikkus loob siingi omad korrektiivid. Toome mõned näited.

Aspartaami ei tohi kasutada fenüülketonuurikud. Teadmiseks lugejale, et fenüülketonuuria on pärilik aminohapete metabolismihäire, mille korral on blokeeritud ühe aminohappe - fenüülalaniini üleminek teiseks aminohappeks - türosiiniks. Fenüülketonuuria patofüsioloogia avaldub selles, et väärastunud metabolismi tagajärjel moodustuvad neurotoksilised ühendid. Juhul kui diagnoos hilineb ja õigeaegselt ei rakendata fenüülalaniini vaba dieetravi on tagajärjeks kretinism.

Eeltoodu põhjal on selge, miks kõigile fenüülketonuurikutele, nii lastele kui täiskasvanutele, on aspartaami kasutamine keelustatud. Niigi tohivad fenüülketonuurikud tarbida piiratult liha- ja piimatooteid, eluks vajaliku kaltsiumi, raua ja B-grupi vitamiinide omastamiseks. Selge on see, et liigse fenüülalaniini kasutamisega ei tule nende organism lihtsalt toime. Ja nii peabki kõigil aspartaami sisaldavatel toodetel olema hoiatus fenüülketonuurikutele.

Aspartaami metabolismis moodustub ühe kõrvalühendina metanool. Viimane muutub ensümaatiliselt veelgi toksilisemaks ühendiks - formaldehüüdiks ja alles lõpuks tekib süsihappegaas. Väikeste aspartaami kogustega suudab organism edukalt toime tulla ja mingit metanooli/formaldehüüdi mürgitust pole vaja karta. Aga kui tarbitavad aspartaami kogused suurenevad? Sellele küsimusele ühene vastus seni puudub.

Aspartaami metabolismis võib moodustuda veel üks inimese tervisele kahtlane ühend - diketopiperasiin. Pikaajalised loomkatsed on süvendanud umbusku selle ühendi toime suhtes. Veel väidetakse, et aspartaam võib mõjutada ka imetajate ajutegevust, kuid seda fakti pole katsetega suudetud üheselt tõestada. Ökogeneetilise teooria kohaselt peaks aspartaam, nagu kõik keemilised ühendid, osadel indiviididel põhjustama ebatüüpilisi vastusreaktsioone.

Praktikas on see tõestatud. Aspartaami suhtes geneetiliselt tundlikel inimestel põhjustab see ühend organismi jõuetust ja väsimust. Võttes arvesse aspartaami massilise tarbimise ja tundlike inimeste üliväikse arvu (ligikaudu 500 juhtumit alates ühendi kasutamise algusajast), ei ole see eriline probleem.

Välja on arvutatud ka aspartaami päevase tarbimise norm , mis on 50 mg iga kehakaalu kg kohta. Järelikult inimene, kelle kehamass on 70 kg võib ööpäevas tarbida maksimaalselt 3,5 g aspartaami. Sahharoosile ümberarvestatult tähendab see ligikaudu 700 g suhkrut.

Väheusutav, et keegi nii suurtes kogustes magusaineid tarbib. Mingi võimalus aspartaami piirnormi ületamiseks siiski eksisteerib. Seda siis kui tarbida eelistatult aspartaami sisaldavaid erinevaid tooteid. Võimalusi selleks on piisavalt: aspartaamiga karastusjoogid, pudingud, närimiskummid jne. Liigtarbimise vältimiseks on kehtestatud uus, seni soovituslik aspartaami piirnorm - 40 mg iga kehakaalu kg kohta ja seda ainult täiskasvanutele. Lastele, eriti imikutele, pole aspartaam kohane. Reaalselt peaksid seda ühendit kasutama ülekaalulised inimesed, kelle maitsmismeel ei suuda kuidagi magusast loobuda. Lisaainena on aspartaamil veel teinegi ülesanne - olla lõhna- ja maitsetugevdajaks.

[Paju Tom]

ENAM KUI KALORID



http://www.nosterrex.ee/spetsiaal/119-tribuforte-xxl-.html
http://www.nosterrex.ee/spetsiaal/91-hardcore-tribuforte.html

Vastupidiselt rahvasuus levinud arvamusele, ei ole massi kogumise võti üksnes kalorites. Kuigi kalorid mängivad massi kogumisel olulist rolli, on sellele lisaks olemas veel neli faktorit, mis on sama olulised, mõnikord isegi olulisemad.

#1 PROTEIIN

Proteiin, mida tarbid, olgu see siis pulbri, kana, punase liha, kala või väherasvase piimatoote näol, lammutatakse sinu organismis väiksemateks ühikuteks, aminohapeteks. Need on omakorda materjaliks uuele lihaskoele. Üldlevinud arusaama kohaselt vajab organism 2g valku iga keha kilogrammi kohta ööpäevas, pean selle väitega nõustuma. Kuid juhul kui oled hardgainer, võid vajada ka 3 4g proteiini iga kilo kohta. Kui kuulud sellesse gruppi, katseta julgelt selliste valgukogustega.

#2 TESTOSTEROON

Kui su testosterooni tase on madal, sa ei kasva. Siin on mõningad näpunäited, kuidas antud hormooni taset tõsta.

Söö vähemalt kuus tahket toitu päevas. Palju söögikordi päevas väldib kortisooli (stressihormoon, mis võistleb testosterooniga) taseme tõusu.
· Kasuta lisandeid nagu Tribulus terrestris, naturaalne ravimtaim, mis tõstab otseselt keha enda testosterooni tootmist.
· Ära kohtle rasva nagu katku. Väherasvased dieedid võivad põhjustada testosterooni taseme langust.

#3 INSULIIN

Ei ole teist nii tähtsat söögikorda, kui see, mis järgneb su treeningule. Süües sellel söögikorral piisavas koguses õigeid toitaineid, viib insuliini taseme kasvule, mis aitab peatada lihaste lagundamise ning käivituvad kasvuprotsessid järgnevaks viieks kuni kaheksaks tunniks.

Sa vajad umbes 40 75g vedelal kujul proteiini (näiteks proteiini¨eik) kombineerides seda 60 120g kiirelt seeduvate süsivesikutega nagu sai või valge riis. (Tuues näiteks väljavõtte Jay Cutleri raamatust, saad sa 50 60g kiirelt seeduvaid süsivesikuid, kui jood ära ühe limonaadi.)

Pulbreid on äärmiselt kerge seedida; nõnda ka „kiirelt toimivad” süsivesikud, mis ülal mainitud. Koos ujutavad nad koheselt keha üle glükoosiga (kõrvalprodukt süsivesikutest, mis mõjutavad äärmiselt tugevalt insuliini) ning aminohapetega. Äärmiselt kõrgele tõstetud insuliini tase pärast treeningut viib lihaskasvuni ning toetab testosterooni taset.

#4 KASVUHORMOON

Kasvuhormoon säästab keha lammutamast iseenda lihaseid treeningu ajal. Ahelreaktsioon, kui lammutad vähem lihast, on seda ka lihtsam juurde ehitada. Ei saa alahinnata lämmastikoksiidi tootmise ergastajate mõju (näiteks arginiini tooted) kasvuhormooni tasemele. Lihtsalt öeldes, arginiini üheks omaduseks on kasvuhormooni vabastamine ning mida rohkem kasvuhormoone vabaneb, seda rohkem sa kasvad.


Chris Aceto, Flex veebruar 2007

[Paju Tom]

SOOL



Sool on suhkru järel teine enamkasutatav toidulisand. Me oleme harjunud toidule soola lisama ja tihti ei mõtle me sellele, kas ja kuidas mõjub see meie tervisele.


Sool ehk keedusool koosneb 40% naatriumist ja 60% kloorist. Tervisele ohtlik on eelkõige naatriumi liig toidus.

Keedusoola on tuntud ja kasutatud sadu aastaid. Suhtumine keedusoolasse on läbi teinud suured muutused. Piiblis
räägitakse “maa soolast” kui eriti hinnatud inimestest. Soola pärast on peetud sõdasid, sool on olnud ka jõukuse sümboliks
ja maksevahendiks. Tänapäeval seostatakse soolaga liialdamist paljude haigustega.

Kas keedusool on vajalik?

Keedusoolas sisalduv naatrium ja kloor on inimorganismile vajalikud. Naatrium koos kaaliumiga aitab reguleerida vee ja happe-leelise tasakaalu organismis, ta osaleb närvisüsteemi töös. Naatriumi puudust esineb siiski väga harva, kuna tavalised toiduained sisaldavad naatriumit piisavalt.
•KEEDUSOOLA FÜSIOLOOGILINE VAJADUS: 2 - 3 g/päevas
•KEEDUSOOLA ORIENTEERUV TARBIMINE: 11 - 13 g/päevas
•SOOVITAV KEEDUSOOLA KOGUS: alla 5 g/päevas, kõrge vererõhuga inimestele veel vähem.

Naatriumi kahjulik toime

Vaatamata kirevale ajaloole on inimene tarbinud oma evolutsiooni jooksul suhteliselt lühikest aega palju soola. Meie taimetoitlastest esivanemad said toiduga vaid 200 - 600 mg soola.

Keedusoolas on kahjulik just naatrium, seepärast rääkides keedusoola kahjulikust toimest peetakse silmas eelkõige
naatriumi kahjulikke kõrvalmõjusid.

Sool ja kõrge vererõhk

Liigne keedusool eraldatakse neerude abil. See koormab neerusid, pealegi eraldatakse koos keedusoolaga ka muid organismile
kasulikke aineid.

Paljude inimeste neerud ei ole võimelised eraldama liigset keedusoola muidu, kui kõrgendatud vererõhu juures. Mida
kõrgem on vererõhk, seda kiiremini keedusool eraldub. Kui saame keedusoola palju iga päev, peab vererõhk olema pidevalt
kõrge.

Liigne kehakaal, alkohol, diabeet ja stress halvendavad neerude võimet eritada soola. Seepärast suurendavad need faktorid soola vererõhku tõstvat toimet.

Toidu rohke soolasisaldus halvendab ka vererõhku alandavate ja südamehaiguste ravimite toimet ning tõstab nende kahjulikke kõrvalmõjusid.

Sool soodustab osteoporoosi

Uurimused kinnitavad, et koos naatriumiga suureneb inimorganismist ka kaltsiumi eritumise intensiivsus. Mida enam sisaldab toit soola, seda suuremad on ka kaltsiumi kaod.

Kuigi mehed eelistavad soolasemat toitu kui naised, on naistel peale klimakteeriumit osteoporoosi oht suurem, kuna neil väheneb kaltsiumi omastamine suurel määral.

Süües soolast toitu, tekib janu, milles väljendub organismi püüe vähendada soola kontsentratsiooni keha vedelikes ja
organites. Tulemuseks võivad olla tursed.

Kui turse tekib südame ümbruses, väheneb südame võime pumbata verd, halveneb organismi varustataus hapniku ja toitainetega.

Jalgade tursumine võib tekitada valu käimisel, halveneb vereringe jalgades, tekib trombide oht.

On üldtuntud, et rasedatel tekib soolase isu. Loomkatsed on kinnitanud, et raseduse ajal tekkivad muudatused hormoon-süsteemis tekitavad soolase isu.

Keha vedelike liigne naatriumisisaldus põhjustab vee ja kaaliumi väljumist keha rakkudest. Kui värske kurgi lõikudele riputada soola, siis kurgilõigud muutuvad pehmeks, närtsivad, kuna soola tõttu väljub vesi rakkudest.

Sama võib toimuda ka inimorganismis, kui soola on liiga palju. Tulemuseks on, et inimene tunneb end nõrgana, ega ole võimeline tegema korralikult tööd.

Liigne keedusool toidus soodustab järgmisi haigusi:
•   Kõrgvererõhutõbi
•   Ajuhalvatus
•   Südameinfarkt
•   Tursed
•   Osteoporoos
•   Astma halvenemine
•   Neerude puudulikkus
•   Maovähk
•   Eluea lühenemine
•   Vererõhku alandavate ja südamerohtude toime vähenemine ja nende kahjulike kõrvalmõjude suurenemine

[Paju Tom]

IONISEERITUD VESI



Ioniseeritud vesi on meie generatsiooni üks märkimisväärsetest tervise hoidmise avastustest. Ta on võimas antioksüdant, mis annab meie kehale ohtralt hapnikku, mis omakorda vabastab energiat. Ta tasakaalustab meie keha PH taseme, mis aitab tänu oma aluselisusele ära hoida haigusi. Tal on võimas mürgivastane mõju ja ta on ülihea veega varustaja,inimkeha suudab omandada ligi kolm korda rohkem ioniseeritud vett võrreldes tavalise veega.

Niisiis, joome aluselist ioniseeritud vett, et noorendada oma keha. Tahad olla terve ja näha noorem välja? Joo puhast vett ja väldi fluoriidi igal võimalusel.

Alates 1960ndatest on Jaapani teadlased ümber sõnastanud mida hea vesi tähendab. Tänaseks, kui küsida umbkaudu 300 000 jaapani perelt, kuidas nemad nimetavad head vett, vastavad nad, et see on Mikrovesi, sest nad kasutavad seda oma kodudes iga päev. Mikrovesi on uus filtreerimise ja vee kvaliteedi parandamise tehnoloogia, muutes vee molekulid väiksemaks.

Vee ioniseerimine toimib järgnevalt: Ioniseeritud mikrovee ühik, ühendatud kraaniga munitsipaal veevõrku, kasutab karboniseerimis-filtrit, mis eemaldab veest ebapuhtused (kaasa arvatud, kloori fluoriidi ja tri-halometaiinid). Seejärel annab ionisaatori elektrolüüs veele väikese elektrilaengu, mis eraldab vee kaheks osaks. Ühest voolikust voolab siis happeline vesi (positiivsete ioonidega), mis on kasulik igapäevaseks, väliseks kasutuseks; teisest voolikust tuleb aluseline vesi (negatiivsete ioonidega), mis on joomiseks täiuslik. Üksus teeb selle eraldamise kiirusega kolm liitrit minutis.

Mikrovee happelisel osal on palju üllatavaid rakendusi. Uurimuste tulemusena toimib happeline Mikrovesi "super-oksüdeerijana" pindade, naha, haavade ja isegi operatsiooni-vahendite puhastamisel ja steriliseerimisel. Ta tapab bakterid ja viirused; edendab akne, ekseemide, haavade, valusa kurgu, villide paranemist ja parandab üldist naha tervisliku seisundit.

Kasutades seda toidu peal, saab ta tagasi hoida toidu halvaks minekut või olla liha bakteriaalne puhastaja; hambaarstid saavad seda kasutada protseduuride ajal suu steriliseerimisel. Igapäevaselt võib seda kasutada kui suupuhastusvett hammaste pesemise,kurgu ja suu haavade raviks ning habemeajamise järgselt. Paljud naha kosmeetilise protseduurid muutuvad tunduvalt efektiivsemaks kasutades happelist ioniseeritud mikrovett.

Aluselise Mikrovee puhul näitavad oma kasulikkust vee molekulide väiksemad suurused. Üks Jaapani juhtiv Mikrovee uurija, Hidemistu Hayashi, MD, väidab, et aluseline Mikrovesi saab kehas toimida võimsa antioksüdeerijana, hävitades kahjulikke vabu radikaale, täpselt nagu A, C ja E vitamiinid seda antioksüdeerijatena teevad. Kuigi uurimistulemused on alles algfaasis on dr Hayashi teatanud, et nii tema kui ka tema kolleegid on tuvastanud paranemistendentsi diabeedi, kõhu-kinnisuse, maohaavade, vererõhu, allergiate, vereringe, migreenide, rasvumuse, osteoporoosi (luude hõrenemine) ja menstruaalse ebareeglipärasuse juures peale igapäevast Mikrovee joomist mitme kuu vältel.

Dr Hayashi sõnul imavad keha rakud Mikrovee endasse ja see aitab lahustada happelised jäägid, mis on sinna tekkinud mitmete aastate jooksul, ning vähendab paljudele inimestele omast kroonilist vedelikupuudulikkust. See mõjub nii tänu väiksemale molekuli suurusele, sest nii imab keha rohkem vett ja rohkem vett jõuab ka rakkude ja kudedeni. Kui kehal on rohkem vett millega töötada (ja antud juhul ka selle rafineeritum vorm), on kehal kergem viia toitained kõikidesse rakkudesse, kudedesse ja organitesse.

Veel on uskumatult sile ja pehme maitse ja tänu oma kõrgele negatiivsete ioonide sisaldusele (tüüpiline puhta mäestikuallika puhul) on see värskendav. Me töötame edasi teooriaga, et kõige efektiivsem ja majanduslikum antioksüdandi allikas on tavaline kraanivesi peale

Mikrovee üksuse filtreerimist ja töötlemist,” ütleb dr Hayashi. Kui Mikrovee kohta mainitu on tõsi, on üheks noorendamise võtmeks lihtsalt juua iga päev üks klaasitäis head ioniseeritud vett.

Allikas: www airvitamin ee

[Paju Tom]

PURUSTAME TOITUMISMÜÜTE




Toitumis- ja treeningmaastik on täis erinevaid arusaamu ja uskumusi ning nendes selgusele jõudmine on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Martin Berkhan üritas müütide taga olevale tõele jälile jõuda.

1. Proteiini imendumine

"Organism saab korraga seedida ainult teatud koguse valku..."

TÕDE: Kulturistide ehk halvim kinnisidee on see, et valku tuleb väikestes kogustes tarbida reeglipäraselt terve päeva jooksul, tihedalt iga kahe-kolme tunni tagant. Paljud usuvad, et organism suudab korraga ära kasutada ainult 30-40 grammi, ning muretsevad ägeda lihaskatabolismi pärast, kui kasvõi üks söögikord jääb vahele. Üritatakse hoida veres aminohappetaset stabiilsena.

Sellel kõigel pole aga erilist mõtet. Mõtle, et 40 grammi kaseiini vabastab verre aminohappeid veel 7-8 tundi pärast selle tarbimist.

Vadakuvalk imendub kiiremini ning seda töödeldakse 10 grammi tunnis. Kuid mistahes muu valguallika töötlemine võtab kauem aega.

Muu toiduga koos tarbituna aminohapete eritumine aeglustub. Uuringud näitavad, et tahketest toitudest vabaneb aminohappeid vereringesse veel viie-kuue tunni jooksul. Ööpäevane valgusüntees on igal juhul ühesugune, olenemata sellest, kas proteiini tarbimine on jaotatud kahe, kolme või üheksa annuse vahel päevas.

Mõnedes uurimustes on täheldatud, et maksimaalse valgusünteesi absoluutne lagi on saavutatav, aga kui proteiini saamine on liiga ühtlane, muutuvad lihasrakud edasise valgusünteesi stimuleerimise suhtes immuunseks.

Lihasrakkudes ja organismis üle jäänud aminohapped muutuvad maksas energiaks. Lihtsamalt öeldes näitavad need uurimustulemused seda, et proteiinisünteesi stimuleerimine saavutab kõrgpunkti siis, kui valku saadakse 15-20 grammi igal teisel tunnil (või väiksemal sagedusel 45-60 grammi igal kuuendal tunnil).

JÄRELDUS: Ei ole olemas mingit maagilist kolme tunni mudelit, mis seostub proteiini imendumisega, ning aminohapete ühtlasel tabimisel pole mingit mõju valgusünteesile.

2. Söömissagedus

"Kuus toidukorda päevas on rasvapõletuse ja lihaskasvu seisukohalt optimaalne..."

TÕDE: Paljudele on tihe söömissagedus, mida kulturismiringkondades usinalt propageeritakse, päevaplaani vaadates pinnuks silmas. Usk kuue eine suurde ainevahetust stimuleerivasse mõjusse põhineb ilmingul, mida lühendatult kutsutakse TEF-iks (Thermic Effect of Food) ning mis tähendab seda, et ainevahetus kiireneb iga söögikorra järel, kuna söögi seedimiseks kulutatakse energiat.

Termogeenne mõju on otseselt seotud söögist saadud kalorihulgaga (ning jaguneb valkude, süsivesikute ja rasvade vahel). Kui sööd kuus väikest einet päevas, toimub ainevahetuses kuus väikesevõitu tõusu, ning kui sööd kolm suurt einet päevas, toimub ainevahetuses kolm suurt tõusu. Ööpäeva lõikes ei ole mingit vahet, eeldades, et sööd mõlemal juhul kokkuvõttes samapalju. 3000 kalorit jaotatuna kuue 500-kalorilise eine vahel annab täpselt samasuguse TEF-i kui kolm 1000-kalorilist einet. Seega võib kõrvale heita teooria, justkui kiireneks ainevahetus tihedama söömissageduse tõttu.

Ka rasvapõletust ei mõjuta söömissagedus mingil määral.

Juhul kui kalorikulu on suur, on üldiselt kergem jagada 5000 kcal enama söögikorra vahel, seega on puhtpraktiliselt suurem toidukordade arv eelistatum. Võib ka mõelda, et sagedased väikesed eined hoiavad paremini täiskõhutunnet, kuid tundub, et see on väga individuaalne; paljude meelest sagedased eined hoopis ergutavad söögiisu.

JÄRELDUS: Tihedam söömissagedus ei vii kiirema ainevahetuseni. Kui määrad oma söömissagedust, lähtu pigem omaenda eelistustest ning ära lase end mõjutada vanadest arusaamadest.

3. Süsivesikud õhtul

"Õhtused süsivesikud talletuvad kergesti rasvadena..."

TÕDE: Süsivesikud muutuvad normaaljuhul rasvadeks üksnes siis, kui lihaste ja maksa glükogeenivarud on täis. Seda protsessi nimetatakse lipogeneesiks ning see on organismi üsna kasutu viis talletada rasvu. Keharasvad on praktiliselt kõik pärit toidus sisalduvatest rasvadest, mitte aga süsivesikutest, mis on muudetud rasvaks. Seega ei ole tõenäoline, et õhtul tarbitud süsivesikud mõjutavad rasvade talletamist teistmoodi kui muul ajal päeva jooksul söödud süsivesikud, eeldades muidugi, et sa ei söö rohkem kui kulutad.

Süsivesikuid (maksaglükogeeni koosseisus) kasutatakse lisaks veel veresuhkru kontrollimiseks öö ajal. Magades on vaja 4-5 grammi süsivesikuid tunnis, et hoida veresuhkur stabiilsena, mis tähendab seda, et süsivesikuid kulub öö jooksul 30-40 grammi. Kui need süsivesikud pole saadaval, kasutab organism nende asendamiseks proteiini (glükoneogenees). Neil juhtudel kasutab organism 1,5 grammi valku iga grammi süsivesiku kohta. Seda tasub meeles pidada, kui loobutakse õhtul süsivesikutest; öösel on neil antikataboolne toime.

Teine põhjus, mis esitatakse õhtuse süsivesikute tarbimise vastu, on see, nagu oleks neil mingi mõju kasvuhormooni tootmisele öösel. See on muidugi tõsi, aga igasugusel õhtusöögil on tegelikult negatiivne mõju kasvuhormooni eritumisele.

JÄRELDUS: Õhtul võid süsivesikuid süüa rahuliku südamega, eriti kui oled just trennist tulnud. Õhtul tarbitud süsivesikud ei talletu rasvana sugugi kergemini kui muul ajal tarbitud süsivesikud, pealegi on neil öisel ajal antikataboolne toime.

4. Nälg

" Kui kalorite saamine on liiga vähene, peatab organism rasvapõletuse..."

TÕDE: Ainevahetus aeglustub kaloreid piirates tõepoolest, kuid selle mõju on tugevalt liialdatud. Kui sööd vähem kui kulutad hakkab kaal langema; vähenenud kaal viib vähenenud energiakulutuseni. See on metaboolse kohanemise esimene märk ning võib arvestada, et ainevahetus aeglustub umbes 30 kalori võrra iga kaotatud kilo kohta. Lisaks aeglustub ainevahetus vastusena vähenenud kaloraa¸ile, suurusjärgus 5-10 %, kuna organism toodab muuhulgas vähem türoidhormooni. Ainus viis ainevahetuse korrastamiseks on kas naasta tagasi algkaalu juurde või hakata sööma vastavalt oma enegiavajadusele.

Tasub siiski tähele panna, et äärmuslikel juhtudel, näiteks kulturistidel, kes langetavad rasvaprotsendi eriti madalale, näiteks võistluste ajal (rasvaprotsent 4-5), on metaboolne kohanemine märgatav ning see võib ületada isegi 20 %. Nimelt kontrollib organism ainevahetust tagasiside süsteemi abil, mille moodustavad leptiin-hormoon (mis moodustub rasvarakkudes) ning teised hormoonid. Kui kehas oleva rasva kogus on madal, on sellel märgatavad mõjud ainevahetusele. Kehtib ka vastupidiselt mida rohkem rasva, seda vähem on ainevahetus mõjutatud kalorite vähendamisest.

JÄRELDUS: Praktikas on näljal vaid marginaalne mõju ainevahetusele, mis on kaalulangusest sõltumatu. Vaid väga väike osa treenijatest jõuab kunagi nii madala rasvaprotsendini, mil näljal oleks tähelepandav mõju ainevahetuse kiirusele.

5. Toidu kombineerimine

" Ära söö korraga süsivesikuid ja rasvu, kuna see viib rasvade talletumiseni..."

TÕDE: Selle pealiskaudse teooria taga seisab väide, et süsivesikud põhjustavad insuliinitõusu, mis omakorda tingib just söödud toidust pärineva rasva talletamise. See on järjekordne näide sellest, mis juhtub, kui mingeid toitumisgurusid ja nende nõrku organismi ainevahetust puudutavaid teooriaid võetakse tõsiselt, ilma et neil mingit tegelikku kandepinda oleks.

Organism seedib erinevaid toitaineid erineva kiirusega. Söögist pärit rasvhapped pääsevad vereringesse aeglasemalt kui süsivesikud ning ajal, kui süsivesikud imenduvad, on endise toidukorra rasvhapped ikka veel vereringes. Kogu toidu seedimine võib võtta aega 5-6 tundi.

Lisaks tasub teada, et a) proteiin põhjustab samamoodi insuliini eritumist nagu süsivesikud ning b) rasv talletub tegelikult suurepäraselt ilma igasuguse insuliini abita ASP-valgu abil.

JÄRELDUS: Rasvade ja süsivesikute eraldi tarbimine usu tõttu, et siis talletub vähem rasva, on alusetu. Päeva jooksul tarbitud kogukaloraa¸ paneb paika selle, kuidas kalorid ära kasutatakse, mitte aga rasvade ja süsivesikute kogusega manipuleerimine üksikutel toidukordadel.

6. Puuviljad ja fruktoos

"Fruktoos talletub kergemini rasvana, seega ole puuviljade söömisega ettevaatlik..."

TÕDE: Et ei tekiks arusaamatusi, on lühikursus selle suhkruliigi käitumisest organismis asjakohane. Fruktoos on monosahhariid, suhkruliik, mis ei tekita suurt veresuhkru tõusu ning mis talletub maksaglükogeenina, erinevalt glükoosist, mis võib talletuda lihasglükogeenina. Maksa talletub umbes 60-70 grammi glükogeeni, edasine fruktoos muudetakse rasvhapeteks. Suur kogus fruktoosi ei tee head, kuid arutu hirm puuviljade ees ei ole ka õige. Tõsiasi on see, et puuvilju sisaldavad dieedid mõjuvad hästi kolesteroolitasemele, kui võrrelda neid näiteks dieetidega, kus puuviljade kogus on väiksem. Puuviljad ei sisalda palju fruktoosi ning maksa glükogeenivarude täitmiseks peaks järjest ära sööma 6-7 suurt õuna.

Suur kogus puuvilju ei ole seega fruktoosi suhtes probleemiks, probleemiks osutuvad hoopis pikalt töödeldud toiduained nagu karastusjoogid, jäätis ning muud maiustused. Magususe ja soodsuse tõttu on toiduainetetööstuses eelistatuim magusaine HFCS (high fructose corn syrup). HFCS koosneb 90 % ulatuse puhtast fruktoosist; seega on ta tehislik ning tervisele ohtlik, kui teda kasutatakse suurtes kogustes. Õnneks on HFCS-i kasutamine levinud eelkõige USA toiduainetööstuses...

Osa massilisajaid sisaldab fruktoosi, seega tasub lugeda pakendilt toote kohta infot. Treeningujärgselt on eesmärgiks taastada lihasglükogeeni varud ning nagu öeldud, fruktoos sellena talletuda ei saa.

JÄRELDUS: Puuviljad sisaldavad rikkalikult vitamiine ja nad täidavad hästi kõhtu, mis on heas suhtes nende madala energiasisaldusega, seega võid puuvilju süüa rahuliku südamega millal aga tahad. Kui soovid vältida fruktoosi negatiivseid mõjusid, hoidu pikalt töödeldud toodetest, eelkõige karastusjookidest.

Tõlge ajakirjast Body; Autor: Martin Berkhan

[Paju Tom]

TÄHELEPANU, NAISED !



Kuidas peaks sööma, et parandada oma treeningtulemusi? Kas naiste ja meeste toitumises on tõesti erinevusi?

Nii see on, väidab artikli autor Monica Mollica.

On teada, et jõutreening on kasulik nii meestele kui ka naistele. Teame ka, et erinevatel sugupooltel on erinevused ainevahetuses. Sellest hoolimata pole eriti leida soovitusi, kuidas peaks jõutreeningut harrastav naine toituma, et oma tulemusi parandada. See, mida ja kui palju sööd, on tähtis ometi kõikidele.

Enamus treeninguga seotud uuringuid, mis käsitlevad sugupoolte vahelisi erinevusi ainevahetuses, keskenduvad vastupidavusaladele. Viimasel ajal on tehtud sarnaseid uuringuid õnneks ka jõualade puhul. Käesolev artikkel käsitleb nii kestvus- kui ka jõutreeningut ning põhirõhk on sugupoolte vahelistes erinevustes ainevahetuses ja treeningtulemustes jõutreeningu puhul.

Energia

Piisava energiakoguse saamine katmaks treeningul kulutatud energiat on oluline kõikidele sportlastele, sealhulgas ka naistele. Jõutreening ja lihaste kasvamine nõuavad energiat ja kuna naised moodustavad energia puudujäägi riskirühma, on piisava energiaga varustatuse tagamine eelkõige tähtis naissportlastele.

Kui kaloreid piiratakse pikema aja jooksul (mis on naistele üsna tüüpiline), läheb organism üle säästure¸iimile ja alandab energiakulutust.

Seetõttu on raske vabaneda ka liigsest rasvavarust ning söömise vähendamisel võib olla hoopis vastupidine efekt. Kauakestev kalorivaene toiduvalik võib põhjustada ka menstruatsioonihäireid, osteoporoosi ja toitumishäireid.

Kerge, kuid usaldusväärne viis oma kalorimäära arvutamiseks on korrutada oma kehakaal teatud kalorikogusega, mis vastab inimese kehalisele aktiivsusele. Meestele, kes treenivad jõusaalis, soovitatakse 44-50 kalorit kehakaalu kohta päevas, selleks, et jõud ja lihased kasvaksid. See on hea soovitus ka eriti aktiivsetele ja lihaselistele naistele. Kuid tuleb tähele panna, et naised kaaluvad üldiselt meestest vähem ning neil on ka väiksem lihasmass, seega on nende energiakulu kokkuvõttes väiksem. Suuremale osale naistest piisab 38-44 kalorist kehakaalu kohta. Mitte mingil juhul ei tohiks aga sportival naisel energia saamine langeda alla 30 kalori kehakaalu kohta, sest liiga vähene kalorite hulk põhjustab amenorröad ja muid tervisehäireid.

Süsivesikud 35 E%

Sportlastel, nii meestel kui ka naistel, soovitatakse süüa süsivesikuterikkaid toiduaineid suurendamaks lihasglükogeeni talletumist. See glükogeenile rõhumine on pannud aluse süsivesikute laadimise strateegiale, mille kohaselt talletatakse glükogeeni lihastesse võimalikult palju.

Süsivesikuterikkaid toite ei saa soovitada siiski jõualasid harrastavatele naistele ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, nagu ka ülal mainitud, kulutavad naised vähem lihasglükogeeni kui mehed, seda nii jõusaalis, jookurajal kui ka lihtsalt tervisesporti tehes. Teiseks, süsivesikutest moodustub lihasglükogeeni naistel vähem kui meestel. See kehtib ka kui võrrelda naisi ja mehi, kelle rasvavaba kaal on sama suur. Selleks, et naised saaksid talletada samasuure koguse lihasglükogeeni, on vaja väga suures koguses süsivesikuid ja seega ka kaloreid, vähemalt 8 grammi süsivesikuid kehakaalu kohta.

Seda võib vaadata näite abil: 65 kilo kaaluvale jõutreeningut tegevale lihaselisele naisele 8 grammi süsivesikuid kehakaalu kohta teeb 2080 kalorit (8x65 = 520 grammi süsivesikuid, 4 kalorit 1 grammi süsivesikute kohta x 520 g = 2080 kalorit) süsivesikutest. Kui kogukaloraa¸ oleks 2800 kalorit, moodustaksid süsivesikud sellest tervelt 74%. Sel juhul jääks aga proteiini ja rasvade osakaal väikeseks, mis tähedab, et nende energiaallikate saamine ei ole optimaalsel tasemel.

Ära unusta, et optimaalseks toimimiseks ning lihaskasvu ja jõu suurenemise stimuleerimiseks vajab organism iga päev elutähtsaid rasvhappeid ja aminohappeid. See-eest "elutähtsaid" süsivesikuid pole aga olemaski.

Süsivesikud on olulised, kuid neid ei ole vaja nii suures koguses nagu soovitatakse äärmuslikku vastupidavust nõudvate spordialade puhul, nagu maratonijooks või suusatamine. Umbes 40 E% piisab enam kui küll lihaskasvuks ja jõunäitajate parandamiseks kõvasti treenivale naisele.

Proteiin 30 E%

On viiteid selle kohta, et ka valkude ainevahetuses esineb naiste ja meeste puhul erinevusi. Vastupidavust nõudvatel spordialadel põletab meeste organism rohkem leutsiini (asendamatu aminohape), samas kui naiste organism kulutab proteiini vähem, tänu lisandunud rasvade põletamisele.

Ühes uurimuses näidati näiteks, et mehed põletasid 90 minutit kestnud, 65% maksimumpulsist tehtud kestvusharjutuse puhul umbes 70% rohkem leutsiini kui naised. See erinevus jääb püsima ka kui leustsiini kasutamist väljendada kilodes kehamassi kohta, seega kui võetakse arvesse meeste suurem lihasmass. Lisaks sellele tõdeti, et ka puhkeolekus kulutavad mehed rohkem proteiini (eelkõige leutsiini) kui naised.

Ka mitmed teised uurimused on näidanud, et naised põletavad puhkeolekus meestest vähem leutsiini.
1990ndatel avastati, et proteiini vajadus on nii kestvus- kui ka jõualadel suurem, umbes 1,6-1,8 grammi kehakaalu kohta, kui varem oldi arvatud.

Enamus uuringuid, kus uuriti valguvajadust füüsilise tegevuse käigus, olid tehtud meessportlastega, kuid tulemused kehtivad suuresti ka naiste kohta. Hoolimata sellest, et naised kulutavad vähem proteiini, moodustavad nad marginaalse toitumise riskirühma, eriti veel esteetilisi spordialasid harrastavad naised.

Lähtuda tuleks 25 E% - 35 E%. Rohke proteiini tarbimine on eriti oluline takistamaks lihasmassi hävimist, kui piiratakse energiasaamist. Ka naiste puhul on see väga tähtis.

Eriti huvitavad erinevused meeste ja naiste vahel ilmnevad, kui vaadata treeningujärgse proteiini manustamise ajastust. Erinevalt meestest, suureneb naistel valgusüntees pärast treeningut valku tarbides vähem. Seepärast peavad naised sööma treeningujärgselt proteiini rohkem, et anaboone mõju oleks samal tasemel meeste omaga.

Rasvad 35 E%

Mitmed uurimused, milles on võrreldud meeste ja naiste ainevahetust ühes tervistava liikumisega, on näidanud, et naised kulutavad rohkem rasvu ning vähem süsivesikuid ja proteiini kui mehed. See võib tunduda vastuolulisena, kui mõelda sellele, et naistel on enamasti rohkem rasvavarusid kui meestel. Üheks seletuseks võib olla, et naised kulutavad puhkeolekus vähem rasvu, samuti on neil tõhusam rasvade talletamine ning madalam energiakulu. Tõsiasi, et naised põletavad puhkeolekus rasvu vähem, kuid treeningul meestest rohkem (eelkõige kulutatakse naiste puhul nahaalust rasva kestvustreeningu käigus), näitab, et treening on vormisaamiseks naistele olulisem kui meestele.

Naistel on ka rohkem lihastesisest rasva ning nad kulutavad seda energiaallikat meestega võrreldes enam. See soodustab arvatavasti naistel madalamat lihasglükogeeni kasutamist. Naistel võib toimuda isegi 25% rasvapõletusest aeroobse treeningu ajal lihastes olevate rasvade arvelt. Hämmastav, aga lihaste sisest rasva kulutatakse ka jõutreeningul.

Kuna naised kulutavad meestest vähem lihasglükogeeni ning selle asemel kasutavad energiaallikana rohkem rasvu, on treenivatele naistele piisava koguse rasvade saamine eriti oluline. Rasvad on olulised ka normaalse östrogeenitaseme tagamiseks, mis hoiab menstruatsiooni regulaarsena. Rasvavaene toit (10-15 E%) põhjustab ka lihastes rasvavarude vähenemise, mis omakorda langetab aga sooritusvõimet.

Väherasvane toit suurendab elutähtsate aminohapete (eelkõige omega 3-rasvhapete, EPA ja DHA) ning E-vitamiini defitsiidiriski. Ja kui sellest veel ei piisa, siis väherasvane toit langetab naiste testosterooni taset (sama mõju on märgata ka meestel), millel on negatiivne mõju nii jõunäitajatele kui ka lihaskasvule. Tasub teada, et ka naistel on testosterooni, kuigi palju väiksemas koguses kui meestel.

Naissportlastele on rasvade saamine seega oma testosteroonitaseme suurendamiseks eriliselt tähtis.

Piisava koguse rasva saamise olulisusest vaatamata kardavad paljud naised rasvaseid toite, kuna arvavad ekslikult, et toidus olev rasv vähendab sooritusvõimet või teeb paksuks. Seetõttu on oluline teavitada naistele ja naissportlastele, et rasv iseenesest ei tee paksuks ega alanda sooritusvõimet. Just vastupidi, sellel on positiivseid mõjusid lihaskasvule ja tervisele. Rasvu soovitatakse tarbida 30-40 E%.

Erilisi toitumissoovitusi treenivatele naistele

Nagu nüüd teada oled saanud, on meeste ja naiste ainevahetuses treeningu kontekstis olulisi erinevusi. Sellest tulenevalt on vaja naissportlastele, ka jõualade harrastajatele, erilisi toitumissoovitusi. Need võib kokku võtta nii:

* Jõualasid harrastavad naised peavad sööma vähem süsivesikuid ja rohkem proteiini kui mehed. Lisavalk on eriti oluline pärast treeningut, et stimuleerida lihaskasvu.

* Rasvade saamisele peab pöörama tähelepanu, sest nad on olulised jõu, lihaskasvu ja tervise edendamiseks.

* Lihaskasvu ja jõunäitajate suurenemise maksimaliseerimiseks, samuti menstruatsioonihäirete vältimiseks on vajalik piisaval määral katta oma energiatarve.

Tõlge ajakirjast Body; Autor: Monica Mollica

[Paju Tom]

VALKUDE ROLL ORGANISMIS



Valkude roll on varustada organismi aminohapetega. Valkude ainevahetus seostub lahutamatult aminohapete omaga. Lähtuvalt aminohapete sünteesist, jagunevad organismid prototroofideks ja auksotroofideks. Esimesed on võimelised ise sünteesima kõiki oma elutegevuseks vajalikke aminohappeid.

Auksotroofid (ka meie) on evolutsiooni käigus minetanud teatud aminohapete sünteesivõime.         

Neid asendamatuid aminohappeid peab meie organism kindlasti toiduga saama. Siin pole tegemist organismi puudujäägiga! Selline kohastumus võimaldab inimorganismil vastavate sünteesiradade arvelt ensüümide ja energia tuntavat kokkuhoidu.

Normaalne toitumine eeldab seda, et asendamatud aminohapped on igapäevases toidus olemas. Seega ei sobi normaalse metabolismi
jaoks toitumisäärmused(veekuurid, paastud jms.). Samas tõuseb esiplaanile inimorganismi sõltuvus toidu kvaliteedist.

On teada, et ööpäevas lammutub inimorganismis umbes 400 g kehavalke! Samapalju ka sünteesitakse, et säiliks tasakaal. Järelikult valgud uuenevad pidevalt. Kõige kiiremini uuenevad soole limaskesta valgud, samuti maksa, pankrease, neerude ja vereplasma valgud. Aeglaselt asenduvad lihaste ja naha valgud. Valkude uuenemiseks vajalikud aminohapped saadakse metaboolsest vabade aminohapete fondist.

Organismi kudedes ja biovedelikes olevat üleüldist vabade aminohapete hulka saame vaadelda metaboolse vabade aminohapete fondina - valkude ja teiste biomolekulide sünteesiks kättesaadavate aminohapete kogumina.     

Metaboolse vabade aminohapete fondi täitumiseks meie organismis on põhiliselt neli erinevat viisi:

* toiduvalkude seedimine ja selle käigus moodustunud aminohapete imendumine
* koevalkude lammutamine (valkude vananemine või kudede kahjustumine)
* seedekulglasse jõudnud seedenõrede koostises olevate ensüümvalkude lammutamine aminohapeteks ja nende imendumine
* asendatavate aminohapete süntees süsivesikute arvelt. Rõhutame, et toiduvalgud on selle fondi normaalse taseme säilitamiseks äärmiselt olulised.

Valgud annavad oma osa ka keha üldisesse energeetilisse metabolismi. See toimub põhiliselt nälgimise või pikaajalise füüsilise koormuse, näiteks suusamaratoni korral, mitte aga normaalsel elutegevusel ja toitumisel. Valgu lammutamisel saadud aminohapete süsinikskelett võib muunduda kas veresuhkruks ehk glükoosiks (enamus aminohappeid) või ketokehadeks (leutsiin, fenüülalaniin ja türosiin).

Valkude asendamatud ülesanded organismis

Valkude asendamatus võrreldes teiste toitainetega avaldub nende rohketes ja erilistes ülesannetes inimorganismis.       
Esmane valkude biofunktsioon on ensümaatiline ehk biokatalüütiline.         

Nii on inimorganismis ligikaudu 50000...60000 erinevat valku, neist umbes 2000...2150 on ensüümid. Ensüümid moodustavad inimorganismis valkude üldhulgast kõigest 3,5…4%, kuid kindlustavad kõikide biokeemiliste reaktsioonide toimumise vajaliku kiirusega.

Bioregulatoorne funktsioon - selle all peetakse silmas ainevahetuse ja metabolismi reguleerimist valguliste hormoonide poolt. Tüüpiliseks näiteks on siin kõhunäärme insuliin ja glükagoon (vastandtoimega hormoonid!), mis kontrollivad süsivesikute ainevahetust (metabolismi).

Retseptoorne funktsioon - retseptorite koostis ja toime rajaneb valkudel. ( Näiteks rakumembraani pinnaretseptorid. )

Ehituslik funktsioon - siia kuulub toiduvalkude komponentide kasutamine biostruktuuride loomiseks ja suurendamiseks (biomembraanide ja tsütoskeleti tubuliin, küünte ja juuste keratiin, kõõluste kollageen, kromosoomide histoonid jne).

Kontraktsiooni kindlustamine - see tähendab keemilise energia muundamist vastavate valkude abil mehhaaniliseks. Näiteks lihaskoe aktiin, müosiin, mikrotorukeste ja -filamentide valgud.

Varuaineline ehk toiteline funktsioon - see on valkude kasutamine arenevate isendite toiduks. Siia kuuluvad näiteks munaalbumiin ja rinnapiima kaseiin.

Energeetiline funktsioon - 1 g valgu täielikul lõhustumisel CO2 ja H2O moodustumiseni vabaneb 4 kcal energiat. Inimorganismis kaetakse valkude oksüdatsiooni arvelt umbes 10-15% üldisest energiavajadusest.

Kahjustustamise funktsioon - albumiinid, näiteks munavalge- ja piimavalgud, seovad vastavate rühmade abil raskmetalle ja alkaloide, mistõttu neid kasutatakse nende mürkide neutraliseerimiseks maos.

Transpordifunktsioon - valkudega seostunud ainete transport biovedelikes, näiteks vere albumiin transpordib rasvhappeid, hemoglobiin kindlustab hapniku ja osaliselt süsihappegaasi transpordi, transferriin transpordib rauaioone.

Kaitsefunktsioon - aktiivse kaitse tagavad võõrorgaanika vastased antikehad, vere hüübimisfaktorid, vere pH regulaatorvalgud, kaitsevalgud madalate ja kõrgete temperatuuride mõju eest. Passiivsed kaitsevalgud on teatud määral samastatavad struktuurvalkudega (näiteks nahavalgud).

Geeniregulatoorne funktsioon - valgulised faktorid osalevad transkriptsiooni alustamises ja lõpetamises, kontrollivad selle täpsust ja sagedust.

Eeltoodud loetelust tuleneb üliselgelt, kui oluline on normaalne valkude süntees ja uuenemine organismis. Selle vältimatuks eelduseks on aga vajalike vabade aminohapete olemasolu meie organismis. Et neid aminohappeid peab organismis olema nõutavates vahekordades ja piisavates hulkades, siis omandab õige toitumine erilise tähtsuse. S.t. tuleb süüa võimalikult erinevaid täisväärtuslike proteiini lähteid.

Aminohapete ülesanded

Aminohappeid saab jaotada asendamatuteks ja asendatavateks. Asendamatuid aminohappeid ei suuda inimorganism sünteesida ja seega peab ta need saama toiduvalkudest. Valkude ehitusüksustena kasutab inimorganism 20 aminohapet. Neid nimetatakse põhiaminohapeteks.

Paljudel põhiaminohapetel (ja ka valkudes mitteleiduvatel aminohapetel) on veel teatud iseäralikke ülesandeid, millest annab ülevaate alljärgnev lühitutvustus.

Metioniin on asendamatu aminohape, mis on põhiline metüülrühma doonor inimorganismis (näiteks närvitegevuseks vajaliku atsetüülkoliini sünteesil, kehavõõraste ühendite detoksikatsioonil jne). Metioniin on veel tsüsteiini ja meile vähemtuntud ning valkude koostises mitteesinevate aminohapete karnitiini ja tauriini (vt. allpool) eelühendiks.

Trüptofaan on asendamatu aminohape, mis on näiteks vitamiini niatsiin ning neuroülekandeaine serotoniini eelühend.

Fenüülalaniin on asendamatu aminohape ning ta on aminohappe türosiin eelühend. Kui organism saab piisavalt türosiini, pole fenüülalaniini vajadus eriti akuutne. Türosiini vajatakse muuhulgas ka türoksiini ja adrenaliini (need on hormoonid!) ning pigmendi melaniin sünteesiks.

Valiin, leutsiin, isoleutsiin on kõik asendamatud aminohapped. Et nende radikaal on hargnenud, rühmitatakse neid tavaliselt hargnenud külgahelaga aminohapete hulka. Neid aminohappeid kasutatakse traumade ja mõningate raskete haiguste ravis.
Raviefekti on saadud ka neerupuudulikkuse ja maksahaiguste puhul. Sellealased uuringud jätkuvad.

Lüsiin on asendamatu aminohape. Inimorganismis on lüsiini hulgaliselt DNA-ga seostuvate histoonvalkude koostises.

Viimased osalevad DNA kokkupakkimises, kaitsevad DNA-d nukleaaside eest ja tagavad ka geeniekspressiooni regulatsiooni.
Nüüd tutvume põgusalt veel ühe aminohappega, mis ei kuulu põhiaminohapete hulka, kuid mille vastu on viimasel ajal ilmutatud elavat huvi.     

Tauriin oli vähe tuntud, sest valkudes teda ei leidu. Nüüdisajal on ta meditsiini jaoks 'taasavastatud' väävlit sisaldav aminohape, mis moodustub metioniinist. See aminohape on oluline imikute toitesegude komponent. Toitesegu koostise lähendamiseks rinnapiimale lisatakse alates 1984. aastast kvaliteetsetele kuivsegudele tauriini. Vabadest aminohapetest on just tauriini rinnapiimas kõige rohkem (vereplasmas on selle ühendi sisaldus 0,2...0,8 mg%). Tauriini allikateks on loomsed valgud, kuid ta puudub täielikult taimses toidus. Tauriin osaleb sapphapete sünteesis, südamelöökide regulatsioonis, aju neuronite ja kesknärvisüsteemi aktiivsuses, membraanide stabiilsuse säilitamisel ja nägemisfunktsioonis. Tauriini tausta iseloomustatakse märksõnaga stabiliseerimine.

Täis- ja väheväärtuslik proteiin

Toiduvalgud jaotatakse asendamatute aminohapete sisalduse ja vahekorra põhjal täis- ja väheväärtuslikeks.   

Täisväärtuslikud valgud sisaldavad asendamatuid aminohappeid inimorganismi vajadustele vastavates hulkades ja sobivates vahekordades.

Täisväärtuslikud on loomse päritoluga valgud: muna, piima, juustu ja liha valgud.             

Väheväärtuslikud valgud on sellised, kus asendamatutest aminohapetest puudub kas üks või rohkem. Sellised on enamus taimseid valke: terade, kaunviljade, pähklite ja seemnete valgud. Segatoidus loomsed ja taimsed valgud täiendavad üksteist.

Kuigi erinevate, ainult taimsete valkude kooskasutus võib toitujale tagada enam-vähem täisväärtusliku, tasakaalustatud valgusegu(taimetoitlased), pole sellisel kombineerimisel sügavat mõtet. Rõhutame siinkohal, et see eeldab väga korrektseid ja täpseid teadmisi taimsete valkude aminohappelisest koostisest ning tarbitavate taimsete toitude igapäevaste koguste täpset arvestamist.   

Teiseks, inimorganismi satub taimedega ka terve rida täiesti mittevajalikke ühendeid.

Kolmandaks, eluks vajalike aminohapete probleemi lahendamiseks pole tarvis seedekulglat, aga sisuliselt kogu organismi üle koormata taimsete ballastainetega.

Inimorganismi valguvajaduse määramiseks on vajalikud mitmed arusaamad ja näidud ning alljärgnevalt me neid ka tutvustame.

Valguvajaduse hindamiseks määratakse nii valgu hulk kui ka tema kvaliteet.

Milline on organismi valguvajadus

Valgu hulka vaadeldakse kui organismile vajalikku üldist valgukogust. Tarbitavate toiduvalkude kogus peab tagama tasakaalustatud lämmastikubilansi. Minimaalselt kõlbab isegi selline toiduvalgu kogus, mis kindlustab organismile vajaliku lämmastiku saamise ja eritumise tasakaalu. Tegelik valguvajadus on minimaalsest tunduvalt suurem, arvestades seda, et toiduvalke on vaja väga erinevate biofunktsioonide täitmiseks. Tarbitava valgu kogus sõltub otseselt ka konkreetse toiduvalgu aminohappelisest koostisest.     

Inimesele sobiva aminohappelise koostisega valke on toiduks vähem vaja võrreldes väheväärtuslike valkudega. Konkreetse indiviidi toiduvalkude vajadus sõltub mitmest faktorist, millest tähtsamad on: organismi kehakaal, sugu, vanus, füsioloogiline seisund, kehaline aktiivsus, lihasmass jne. Raseduse ja imetamise ajal on organismi valguvajadus suurenenud. Imikute absoluutne valgutarve arvestatuna grammides kehakaalu kilogrammi kohta on küllaltki suur. Organismi vanuse kasvades tarbitava toiduvalgu absoluutne hulk ja vajadus hoopiski suurenevad, sest ka organismi kehamass suureneb.       

Enamasti arvatakse, et vananenud organismi valguvajadus väheneb. Kuid on ka risti vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et vanemas eas (alates 60-ndast eluaastast) on lämmastiku tasakaalu säilitamiseks vaja rohkem toiduvalku, sest energeetiliste substraatide tarbimine on vähenenud ja sellele eale iseloomulikud haigused suurendavad valguvajadust. Valgu hulka arvestatakse tavaliselt saleda indiviidi kui etaloni suhtes, lähtudes seejuures inimese pikkusest ja kaalust. Soovitatavat valguhulka võib anda ka protsendina üldisest energiavajadusest. Sellisel juhul on valgu katta 10...15 % (tavaliselt 12...13%) üldisest organismi energiavajadusest.

Valgu bioväärtus   

Proteiini väärtus sõltub temas leiduvate asendamatute aminohapete sisaldusest ja inimorganismile sobivast vahekorrast, järelikult valguvajaduse lõplik väärtusmõõt rajaneb kvaliteedil. Standardvalguks on võetud täisväärtuslik munavalk, mille väärtus on võrdsustatud 100-ga.           

Teisi toiduvalke võrreldakse munavalguga, arvestades neis leiduvate asendamatute aminohapete suhtelist sisaldust. Nii leitakse kõige vähem esindatud asendamatu aminohappe hulk antud toiduvalgus ja arvutatakse mitu protsenti see moodustab munavalgu vastava aminohappe hulgast.           

Kõige enam limiteerib proteiini väärtust kolme asendamatu aminohappe - metioniini, trüptofaani ja lüsiini vähesus.


 

[Paju Tom]

MIDA PEAKS TEADMA LIMONAADIST?



Paljud meist joovad karastusjooke aegajalt, aga on ka regulaarseid tarbijaid. Eriti meie lapsed. Gaseeritud joogid, eriti need, mis sisaldavad karamellvärvi, omavad kõrvalmõju, mis võib negatiivselt mõjutada meie tervist, eriti luude tihedust. Ka aspartaamiga magustatud dieetjookide joomine pole probleemivaba.

Siit ka õigustatud küsimus – kas see kõik tasub end ära?

Kui armastate karastusjooke nende maitse pärast, mõelge enne järgmist pudelit hästi järele. Alljärgnev informatsioon pärineb Theresa Tapp`i koduleheküljelt. (T.Tapp on mitmete kuulsuste isiklik treener ja ajakirja Fitness World tervise poole eest vastutav).

Mida võiks siis enne pudeli tõstmist teada?

Karastusjookide nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola keskmine pH on 3.4. Sellisest happesusest piisab hammaste ja luude lahustamiseks. Inimese keha lõpetab luumassi tekitamise varsti pärast 30. eluaastat ning pärast seda lahustab ta igal aastal 8-18 protsenti luumassist, viies selle uriiniga kehast välja.

Luukoe kaotamine oleneb suuresti tarbitava toidu happesusest. Happesus ei sõltu mitte toidu maitsest, vaid kaaliumi-kaltsiumi-magneesiumi ja muude mineraalide ja fosfori vahekorrast. Lahustatud kaltsiumiühendid kogunevad arterites, veenides, nahakudedes ja siseorganites, mõjutades omakorda neerude talitlust (sellest ka neerukivid).

Karastusjookide mullid on tekitatud fosforhappest ja süsinikdioksiidist. Kihinas sisalduv fosforiühend paiskab segamini keha kaltsiumi ja fosfori tasakaalu ning viib kaltsiumi luudest ja hammastest välja nõrgestades luustikku ning olles osteoporoosi üheks põhjuseks.

Fosfor ei sobi ka maos sisalduva soolhappega, nõrgestades selle mõju. See protsess leiab väljenduse seederikketes ning puhituses.

Karastusjookide tarbimine toidu kõrvale võib põhjustada ka kõrvetisi.

Süsihappegaas on jääkaine, millest keha välja hingamise teel lahti üritab saada. Miks peaksime vabatahtlikult sööma sisse ainet, millest keha instinktiivselt vabaneda püüab?

Mõne kuu eest toimus Delhi ülikoolis kokakoola joomise võistlus, mille võitja jõi korraga ära kaheksa pudelit ning suri kohapeal. Surma põhjuseks oli vere kõrge süsihappegaasi sisaldus. Seepeale keelustas rektor karastusjookide müümise ülikooli sööklas.

Keskmine klaas karastusjooki sisaldab neli grammi süsihappegaasi. Muuseas., dieetjoogid sisaldavad palju rohkem süsihappegaasi kui tavalised karastusjoogid. Tõestuseks saate ka ise katse läbi viia – asetage vette suletud dieetjoogi ja tavalise karastusjoogi pudel.

Suurem gaasisisaldus jätab ühe neist veepeale hulpima. Millise neist?

Tufti ülikoolis läbi viidud uuring näitas, et ameeriklased tarbivad tänapäeval 70 % rohkem karastusjooke kui 20 aastat tagasi. Keskmine ameeriklane joob aastas ära 212 liitrit karastusjooke. Meil siin sarnane statistika küll puudub, aga mitmete kampaaniatega on ka joomisharjumusi võimalik muuta.

Karastusjookide kõige käegakatsutavam negatiivne mõju on hambaemaili rikkumine. Kuna luud ja hambad on ainsad inimese kehaosad, mis püsivad tervena veel aastaid pärast surma, võib vaid ette kujutada, mida karastusjoogid teevad meie pehmete siseorganitega.

Säilitusained

Karastusjookidel puudub igasugune toiteväärtus (vitamiine ja mineraale silmas pidades). Lisaks kõrgele suhkrusisaldusele ja happesusele, kasutatakse neis ka ohtralt säilitus- ja värvaineid. Enamuse karastusjookide värvimiseks kasutatav karamellvärv omab geneetilist mõju ning mitmedki teadlased kahtlustavad, et ta võib põhjustada vähktõbe.

Karamellvärv kujutab endast põletatud suhkrut. Küsige mistahes bioloogilt ja ta ütleb teile, et põletatud suhkur on kantserogeenne. Hiirtel tehtud katsetega on tõestatud karamellvärvi pärssivat mõju immuunsussüsteemile. Ühendriikide Ravimiamet teab seda ning seetõttu peab iga seda värvainet sisaldav toode selle ka sildil ära märkima. Hea uudis on see, et immuunsussüsteemi pärssiv mõju kaob, kui joogi seedimine lõppeb.

Suhkur

Veel üks karastusjookides sisalduv kahjulik aine on suhkur … PALJU suhkrut. Klaasitäis karastusjooki sisaldab kuni 11 teelusikatäit suhkrut.

Kas nii tavaline ja maitsev aine võib olla tervist kahjustav? Suhkru seedimine sunnib keha kaltsiumit ja muid olulisi mineraale kaotama, luues eeldused osteoporoosiks, artriidiks ja diabeediks. Suhkur tõstab vere suhkrutaset, pärsib insuliini tootmist ja omastamist ning kurnab pankreast.

Harvardi ülikooli teadlased tõestasid hiljuti ohtra rafineeritud suhkru ja tärklise tarbimise seost diabeediga. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WTO) teatel on teist tüüpi diabeet võtnud suure suhkrutarbimisega riikides epideemilise ulatuse. Seda tüüpi diabeeti ei põhjusta mitte pankrease alatalitlus, vaid keha suutmatus insuliini toota. Me oleme end sisuliselt surnuks suhkurdanud.

Kas te teadsite, et töödeldud suhkur pärsib samuti keha immuunsussüsteemi? Mil moel? Mõni minut pärast suhkru seedimist tõuseb vere suhkrusisaldus. Tasakaalu säilitamiseks teeb keha kõik, et seda taset alla saada. Kui keha talitlused on intensiivselt ametis ühe protsessiga, kannatavad teised. Näiteks kui pankreas toodab insuliini, ei tooda ta ensüüme, mis on vajalikud võitluseks vähktõve vastu. Just seepärast on mõõdukus väga oluline, kuna muidu paisatakse segi keha tasakaal.

Ühesainsas klaasitäies karastusjoogis sisalduv suhkur võib pärssida teie immuunsussüsteemi kuueks tunniks!

Suhkur annab teile energiat, millele järgneb väsimus, täpselt nagu kofeiini puhul. Te joote rohkem, et uut laengut saada ning see kahjustab teie adrenaliininäärmeid. Üks kroonilise nõrkuse põhjuseid on üle kurnatud adrenaliininäärmed.

Suhkruasendajad

Nende populaarsus kasvab päev-päevalt, aga tegelikult on kunstlikud magusained suhkrust hullemad! Aspartaam (NutraSweet) lõhustub organismis närvisüsteemi kahjustavateks osadeks. CBS teatas möödunud aastal, et toatemperatuuril võib dieetjoogipurgis sisalduv aspartaam muutuda formaldehüüdiks, mis on vähki tekitav ning võib kutsuda esile sünnidefekte. Probleem tekib vaid siis, kui jooki toatemperatuuril hoida, aga kui paljudes kauplustes seisavad joogid kuude kaupa tavalistel riiulitel!

Ühendriikide ravimiamet on saanud aspartaami kohta rohkem kaebusi kui ühegi teise magusaine kohta, alates peavaludest ja kõhukrampidest, lihasenõrkuseni välja. NutraSweeti on seostatud ka Alzaimeri tõvega.

Dr. Louise Gutowski tutvustas hiljuti uut aspartaami kohta tehtud uuringut, millest selgus, et toatemperatuuril muutub aspartaam puupiirituseks ja seejärel sipelghappeks, mis põhjustab tõsiseid ainevahetushäireid.

Formaldehüüd kuulub samasse klassi tsüaniidi ja arseeeniga, mis tähendab, et ta on surmav. Sipleghape on mürk, mis sisaldub punaste siplegate nõelas. Metanioolimürgitus meenutab polüskleroosi, mistõttu paljudele tervisehädadega arsti poole pöördujatest on pandud ekslikult see diagnoos. Söötraig (nahahaigus) on samuti väga levinud dieetkoka ja dieetpepsi joojate hulgas.

Metanoolimürgituse ohvrid joovad tavaliselt kolm-neli klaasi dieetjooki päevas, söötraigi puhul ei tea ohver sageli, et selles on süüdi aspartaam. Operatsiooni Kõrbetorm liikmetele saadeti tuhandete purkide kauba dieetjooki. Joogid olid nädalaid kuuma päikese all ning seda joonud inimeste sümptomid olid tüüpilised aspartaamimürgitusele.

Aspartaami kasutajad ei kannata mitte ainult fibromüalgia all, aga neil võivad tekkida ka spasmid, valud, tundetus jäsemetes, krambid, peapööritus, peavalud, liigesevalud, masendus, nägemis- ja kõnehäired ning mälukaotus. Kas magus suutäis on seda väärt?

Dieetjookides sisaldub ka polüetüleenglükooli. Glükooli kasutatakse autode antifriisis ja lahustites. Kas te oleksite nõus vabatahtlikult seda jooma?

Aspartaami tekitatud formaldehüüd ladestub rakkudes, eriti puusadel ja reitel. Ja me veel imestame, miks on nii raske saada lahti reite ja puusade rasvast!

Inimene ei võta juurde mitte ainult seetõttu, et tarbitavate kalorite hulk ületab organismi vajaduse – biokeemiline tasakaal on samuti väga oluline.

Kemikaalid paiskavad organismi biokeemia tasakaalust välja, kusjuures vananedes ei suuda meie organism jääkaineid enam endiselt efektiivselt välja viia.

Karastusjookide kõrge naatriumisisaldus põhjustab vedelikupeetust ning mõjutab neere ja põit. Ka rikuvad karastusjoogid käärsoole mikrokliimat, hävitades kasulikke baktereid. Seetõttu ladestuvad toksiinid kehas, kuna organid ei tule nendest vabanemisega efektiivselt toime. See mürgitab ka vere ning keharakud.

Kaalust alla võtmiseks tuleb rasv rakkudest välja viia. Seda protsessi toetavad ensüümid ei saa oma tööd korralikult teha, kuna nad on mürgitatud. Seega võib dieetjookide joomine hoopis takistada kaalust alla võtmist!

Veel paar tilka tõrva meepotti … ükski meditsiiniajakiri ei ole sellest kirjutanud, küll aga on “Flying Safety"? ja “Navy Physiology"? teatanud, et suurel kõrgusel võib dieetjookide tarvitamine põhjustada hapnikupuudust, mis omakorda võib põhjustada peapööritust, nägemisekaotust, mälukaotust ja isegi epilepsiahooge.

Mõnele inimesele meeldib tarbida iga söögikorra juures karastusjooke. Kas te kujutate ette, milline on efekt? Kehatemperatuur on 37 kraadi ja see on ka optimaalne temperatuur toitu seedivate ensüümide tööks. Külmade karastusjookide temperatuur on sageli nullilähedane, mis paneb seedeorganid suure surve alla ning toidu seedimine raskendub. Selline toit fermenteerub, mis tähendab halva lõhnaga gaase ja kehas levivaid toksiine, mis omakorda võivad põhjustada haigusi.

Kui te aga karastusjookidest täielikult loobuda ei suuda, siis järgmist pudelit valides eelistage klaaspudeleid alumiiniumpurkidele, kuna jookides sisalduv fosforhape söövitab alumiiniumi. Karastusjookide tööstuse esindajad küll väidavad, et see probleem on lahendatud purkide sisepinna töötlemisel plastikukihiga. Sellele vaatamata jõuavad aliumiiniumitoksiinid jooki. Alumiinium ladestub ajus ja luudes ning võib põhjustada aja jooksul Alzheimeri tõbe ja osteoporoosi.

Ainuüksi see, et mingi aine on madala kalorsusega, ei tähenda veel seda, et ta oleks teile hea. Kemikaalid ja säilitusained mõjutavad kehakeemiat ning mõni inimene on selle suhtes väga tundlik. Püüdke võimalusel karastusjookidest hoiduda ning jooge vett või jääteed. Looduslik mineraalvesi on kasulik ka nahale, muutes selle elastseks.



 

[Paju Tom]

ASPARTAAM



“Raha paneb rattad käima"? - kes meist seda vanasõna kuulnud või elus realiseerituna kogenud poleks. Kui kõne all on aga meie tervis?

E- ainete kohta on vastakaid arvamusi. Enamus neist lubab meie elu mugavamaks muuta. Ja mitte ainult meie – ka suurfirmade, mis saavad väikeste kulutustega pikendada toodete realiseerimisaega, parandada nende värvi, maitset jne. Millised võivad olla järelmõjud pikemaajalisel tarbimisel, koosmõjus teiste ainetega - sellised pisiasjad jäetakse teadlikult kas uurimata, avalikustamata või nende tähtsust vähendatakse.

Meie saledate kehade ihalus andis toiduainetetööstusele impulsi otsida suhkrule asendajaid ja neid siis iga hinna eest võimalikult kiiresti ja vahendeid valimata tarbimisse paisata. Üks enim tagasisidet andnud aine on ASPARTAAM, mida võib leida dieetjookide, sportlastele mõeldud toidulisanditest, küpsetiste jms seest.

Ajalugu

Aspartaam kui eraldi aine avastati 60ndate aastate keskel. Selle avastuse ja edasise hämamise kronoloogia leiate siit.

Aspartaami kasutamine kuivainetes seadustati Ühendriikides (avastajamaa) aga alles 1981. aastal. Miks? Kaheksa aastat ei soostunud Ühendriikide ravimiamet aspartaami kasutamist lubama, kuna laborikatsetes esinesid loomadel krambid ja ajukasvajad. Positiivne otsus suruti läbi (ja sedagi raskustega) kui presidendiks sai Reagan (Searle`I sõber) ning siiani aspartaami lubamisest keeldunud Ravimiameti juht ametist vabastati ning asendati dr. Arthur Hull Hayes`ga.

Moodustati uus komisjon, mille otsus oli endiselt EI –aspartaamile. Dr. Hayes tühistas komisjoni otsuse ning vahetult pärast aspartraami kasutamise lubamist gaseeritud jookides lahkus ta ravimiametist ja läks tööle G.D. Searle'i suhtekorraldusfirmasse. Aspartaami võidukäik sai alata.

Pikaajaline kahju

Aspartaam põhjustab aeglast pikaajalist kahju neile õnnetutele, kellel ei teki kohest reaktsiooni ja kes ei ole seepärast sunnitud seda sisaldavate toiduainete kasutamisest loobuma. Selleks võib kuluda aasta, viis, 10 või 40 aastat, aga antud aine tarbimine tekitab organismis pöörduvaid ja pöördumatud muutusi.

10 % aspartaamist moodustab metanool (teisisõnu puupiiritus)

Metanooli eraldub peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga. Metanooli organismi imendumine kiireneb vaba metanooli seedimisel. Vaba metanool tekib aspartaamist, kui seda kuumutada üle 30 kraadi. See võib juhtuda siis, kui aspartaami sisaldusega tooteid ei hoiustata õieti või kuumutatakse.

Metanooli peetakse kumulatiivseks mürgiks, kuna enamus sellest jääb organismi. Ohutu metanooli tarbimiskogus on 7,8 mg päevas, aga liitris aspartaamiga magustatud joogis on umbes 56 mg metanooli.

Paari olulise ensüümi puudumise tõttu on inimesed aspartaami suhtes palju tundlikumad kui loomad. Seepärast ei peegelda loomadel tehtud katsed täpselt inimestele põhjustatud ohtu. Ei inimestel ega imetajatele ei ole tehtud uurimisi, hindamaks metüülalkoholi kroonilisest tarbimisest põhjustatud mutageenset, teratogeenset ja kantserogeenset mõju.

Aspartaami kaitsjad väidavad, et puuviljamahlades ja alkoholis sisaldub samuti metanooli, aga “unustavad" mainimata, et looduslikes toodetes esineb metanool harva üksinda. Metanooli looduslikku vastumürki etanooli esineb looduslikes toitainetes viis kuni 500.000 korda rohkem kui metanooli. Etanool pärsib metanooli seedimist ning annab kehale aega see toksiin kopsude ja neerude kaudu kehast välja viia.

Lahesõja ajal operatsioonis Kõrbetorn osalenud sõdurid tarbisid suures koguses aspartaamiga magustatud jooke, mis olid kuuma kõrbepäikese käes kuumutatud üle 30 kraadi. Paljud neist pöördusid tagasi mürgitusnähtudega, mis meenutasid formaldehüüdi mürgitust. Jookides sisalduv vaba metanool võis sellele kaasa aidata.

Kui sellega asi veel ei piirdunud.

1993. aastal vastu võetud otsusega, mida võib lugeda kuritegelikult hoolimatuks, kiitis Ühendriikide ravimiamet heaks aspartaami kasutamise arvukates toiduainetes, mida kuumutatakse alati üle 30 kraadi.

Ja mis veel hullem, 1996. aastal kaotas ravimiamet kõik piirangud aspartaami kasutamiselt kõikides toiduainetes, sealhulgas kuumutatud ja küpsetatud toidus.

Tõde aspartaami toksilisuse kohta on hoopis erinev sellest, mida selle tootja NutraSweet Company inimestele avaldada tahab. 1994. aasta veebruaris esitas Ühendriikide terviseteenistus ravimiametile nimekirja toiduainete negatiivsete kõrvalmõjude kohta. Aspartaami arvele langes üle 75 protsendi kõigist negatiivsetest kõrvallmõjudest. Ravimiamet ise on tunnistanud, et tegelikult teavitab ravimiametit toiduainetega seotud probleemidest vaid alla ühe protsendi neist, kes tegelikult probleemide all kannatab. Seega paisub registreeritud 10.000 kaebust tegelikult miljonini. Enamusel ohvritest ei ole aimugi, et paljude nende probleemide põhjus peitub aspartaamis. Aprataam võib põhjustada tõsist reaktsiooni, sealhulgas krampe ja surma.

USA FDA ehk Food and Drug Agency registreeritud juhud:
 
Aspartaamiga seostavad kehalised reaktsioonid:
· Ajukasvajad (kinnitatud loomkatsetel )
· Ajutine mälukaotus
· Artriit
· Astma ja astmaatilised reaktsioonid
· Depressioon
· Eriti tugevalt väljenduv janu või näljatunne
· Foobiad
· Hingamisraskused
· Hõljumine ebatõelisus
· Hämmeldus
· Iiveldus ja oksendamine
· Impotentsus ja muud seksuaalprobleemid
· Juuste täielik või osaline väljalangemine
· Kaalutõus
· Kontsentreerumisvõime kaotus
· Krambid
· Krooniline köha
· Krooniline nõrkus
· Kumisemine kõrvus
· Kuulmise kaotus
· Kõhulahtisus
· Kõhuvalu
· Kõne muutub puterdavaks
· Larüngiit
· Lihasspasmid
· Liigesevalud
· Lööve
· Menstruaalprobleemid või muutused
· Migreen ja tõsised peavalud ( algasid kui hakati tarvitama aspartaami sisaldavaid toitaineid)
· Muud allergiat meenutavad reaktsioonid
· “Mõte ei tööta
· 'mõte viibib justkui udus'
· Mälukaotus
· Nõgestõbi
· Nõrkus
· Nägemiskaotus
· Nägu hakkab punetama
· Paanikahood
· Peapööritus
· Peavalud / Migreen, uimasus
· Põletustunne silmades või kurgus
· Põletustunne urineerimisel
· Surm
· Südamelöökide kiirenemine
· Südame puperdamine
· Sügelemine
· Tahhükardia
· Tuntavad isiksuslikud muutused
· Tundetus või kõdistav tunne jäsemetes
· Tursed, vedelikupeetus
· Uimasus
· Unetus
· Valud neelamisel
· Valud rinnas
· Vastuvõtlikkus nakkustele
· Vererõhu tõus ( Kõrge vererõhk )
· Veresuhkru probleemid ( hüpoglükeemia või hüperglükeemia)
· Värinad
· Ängistushood
· Ärritus

Aspartaamimürgitus sarnaneb alljärgnevate haiguste sündroomidele ja võib neid võimendada:
· Alzheimeri tõbi
· Artriit
· Depressioon jt psüühilised kõrvalekalded
· Diabeet ja selle tüsistused
· Fibromüalgia
· Krooniline nõrkus
· Langetõbi
· Lümfoom
· Lyme`I tõbi
· Multiple Sclerosis (MS)
· Paanikasündroom
· Parkinsoni tõbi
· Sünnidefektid
· Söötraig
· Tundlikkus kemikaalide suhtes
· Tähelepanupuudise sündroom

Kuidas täpselt asprataam meie tervist mõjutab:

Aspartaamis sisalduv metanool pääseb välja peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga (Stegink 1994, lk. 143). Vaba metanool tekib vedelates aspartaami sisaldavates toodetes üle 30 kraadi juures, sealhulgas ka inimkehas. Seejärel muutub metanool formaldehüüdiks, mis omakorda muutub sipelghappeks. Sipelghapet kasutatakse aktiivainena liimaine ja uretaankihi eemaldamiseks. Kujutage siis ette, mida see teie kudedele teeb!

Fenüülalaniin ja asparagiinhappega, mis moodustavad 90 % aspartaamist, on aminohapped, mida tavaliselt kasutatakse protoplasma sünteesimiseks ja mis sisaldub meie poolt söödavates toitudes. Aga kui nendega ei kaasne teisi aminohappeid (neid on 20), siis on need ained neurotoksilised. Seepärast on aspartaami sisaldavate toiduainete peal hoiatus neile kahele protsendile elanikkonnast, kes on nende ainete suhtes ülitundlikud, kui need ei sisaldu toidus. Aga need ained mõjutavad ka teid, kahjustades aju ja tekitades sünnidefekte. Fenüülalaniin lõhustub DKP-ks, ajukasvajat põhjustavaks aineks.

Teisisõnu, aspartaam muutub ohtlikeks kõrvaltoodeteks, millel puudub looduslik vastumürk. Tühi kõht võimendab tekitatavat kahju.

Aspartaami koostisosad jõuavad otseselt ajju, põhjustades peavalu, segadust, krampe ja tasakaaluhäireid. Laborirotid ja muud katseloomad on aspartaami manustamise tagajärjel ajukasvaja tagajärjel surnud.

Kokkuvõte

Enneaegne on alaväärtustada metanooli rolli aspartaami tekitatavates kõrvalmõjudes, kuna:

1. Aspartaamis sisalduva metanooli hulk on inimkonna ajaloos ennenägematu. Puuviljamahlas sisalduv metanoolikogus ei saa ligilähedalegi aspartaamis sisalduvale metanoolile, eriti kui seda juua liiter kuni kolm liitrit päevas. Erinevalt aspartaamist, ei imbu loodustoodetes olev metanool organismi ega muutu toksiliseks.

2. Laborikatsetes tuvastamata muutused sipelghappe ja formaldehüüdi tasemes ei välista toksiliste metaboliitide tekitatud kahju. Lühiajaline kokkupuude metanooliga ei paista laborikatsetes sageli välja.

3. Aspartaami sisaldavates toodetes on vähe või üldse mitte toitaineid, mis kaitseksid organismi kroonilise metanoolimürgituse eest, ning neid tarvitatakse sageli söögiaegade vahel. Aspartaami sisaldavaid tooteid tarvitavad inimesed on sageli dieedil ning nende toidusedel on sageli puudulikum kui kasvõi neil, kes valmistavad endale värsket puuviljamahla.

4. Teatud terviseprobleemidega või ravimeid tarvitavad inimesed võivad olla metanoolimürgitusele vastuvõtlikumad.

5. Kroonilised haigused ja aeglase mürgituse kõrvalnähud tekivad sageli aeglaselt pika aja jooksul. Paljud näiliselt äkitselt tekkivad kroonilised haigused võisid tegelikult tekkida pika aja jooksul.

6. Uuringud näitavad, et paljud inimesed on ülitundlikud keskkonnas sisalduva formaldehüüdi suhtes, kusjuures aspartaam süvendab seda efekti.

7. Sipelghape koguneb aeglaselt erinevatesse kehaosadesse. On tõestatud, et sipelghape pärsib hapniku ainevahetust (seega raseduse ajal kasutades teeb korvamatut kahju ennekõike lapsele).

8. Paljudel inimestel esinevad kroonilised terviseprobleemid, mis sarnanevad kroonilisele metanoolimürgitusele, kui nad on tarbinud pikka aega aspartaami sisaldavaid toitaineid. Siinjuures võib täheldada nägemisekahjustusi, mis on sarnased metanoolimürgitusega sarnanevate näidustustega.

Kuidas kontrollida, kas ka teie tervisehädad on seotud kunstlike magustamisainetega?

Kui te tarvitate aspartaami sisaldavaid tooteid ja teil esineb füüsilisi, vaimseid või nägemisprobleeme, tehke 60-päevane aspartaamipaus.

Kui selle aja jooksul osa või kõik sümptomid kadusid, siis astuge samme, et see neurotoksiin turult minema saada.

NB! Tervisliku seisundi paranemiseks kulub vähemalt 60 päeva ilma NutraSweet`i toodetava aspartaamita. Kontrollige hoolega kõiki silte (sealhulgas vitamiinide ja ravimite omi). Otsige sildilt sõna aspartaam ja vältige seda. (Mõistlik on vältida ka atsesulfaam-k-d ehk sunetti).

[Paju Tom]

MILLIST VETT OSTA?




Uusi mineraalvee sorte lisandub kauplustesse iga nädalaga. Mille poolest pakutavad veed üksteisest erinevad ja millised neist on tervisele kõige kasulikumad?

“Veejoomisel ja veejoomisel on suur vahe," ütleb füsioloogiaprofessor Selma Teesalu. “Igas ajakirjas propageeritakse suviti ideed: kaheksa klaasi vett päevas. Kui juua suvel palavaga kraanivett, kaob see kiiresti neerude kaudu kehast, see on nagu organismi läbjuhtmine. Kuid selleks, et organismi ainevahetus oleks korras ja kehas säiliks normaalne vedeliku-, sealhulgas mineraalsoolade hulk, tuleks siiski juua mineraalvett. Millist täpselt, on igaühe individuaalne valik. Noortele, sportlikele inimestele suurema sooladesisaldusega, lastele ja vanuritele nn. lahjemat vett."

Euroopa Liidu direktiivide kohaselt eristatakse naturaalset mineraalvett (gaseerimata või gaseeritud), allikavett, joogivett ja villitud vett.

Eestis selline regulatsioon puudub, nii võivad meie rohkem kui 40 pudeldatud vee tootjat oma toodangut nimetada nii allika-, laua- kui ka joogiveeks. “ Teame ainult, et Eesti ainsad naturaalse mineraalvee tootjad on AS Värska Vesi ja Verska Mineraalvee OÜ," kinnitab Tervisekaitseinspektsiooni nõunik Agnes Jürgens.

Jaguneb looduslikuks ja kunstlikuks

Tänapäeval nimetatakse mineraalveeks nii naturaalset mineraalvett kui ka nõrga soolasusega kunstlikult valmistatud vett, ravitoimet ei pea neil olema. Mida lugeda mineraalveeks, seda määravad rahvusvahelised normid - 1 liitris vees peab olema lahustunud tahket ainet rohkem kui 1 gramm.

Kunstlik mineraalvesi koosneb põhjaveest, millele on lisatud kas looduslikku mineraalvett või erinevaid mineraalsooli, samuti süsihappegaasi.

Vanim ja tuntum kunstlik mineraalvesi on Vichy, mille retsept on ühesugune nii Baltimaade kui Soome tootjail.

Erinevalt naturaalsest mineraalveest on kunstlike mineraalvete soolade sisaldus aga madal, sest kauplustes müüdav vesi peab vastavalt Euroopa Liidu direktiivile olema täiesti ohutu ka piiramatu tarbimise puhul.

OÜ Vesiserv juhatuse esimees, hüdroloog Anatoli Kuptsov soovitab igal juhul eelistada eestimaist vett. “Meie toodetav Allika vesi on pärit Endla looduskaitsealal asuvatest Norra allikatest, kuulub oma keemiliselt koostiselt nõrgalt mineraliseeritud hüdrokarbonaatsete vete klassi ning sisaldab suurel määral vaba kaltsiumi. Euroopas, muide, tuntakse seda tüüpi looduslikku vett nime all Evian, muigab ta.

Pudeli sildilt vaata naatriumisisaldust

Euroopa Liidus jaotatakse mineraalveed soolasisalduse järgi rühmadesse. Väga madala mineraalsoolade sisaldusega vees on sooli vähem kui 50 mg liitri vee kohta. Madala ehk väikse mineraalsoolade sisaldusega vees jääb soolade sisaldus alla 500 mg/l.

Keskmise mineraalsoolade sisaldusega vees on mineraalsooli kuni 1000 mg/l, suure soolasisaldusega vees üle 1000 mg/l.

Mineraalvett valides tuleks eelkõige jälgida vee naatriumisisaldust, sest suure naatriumisisaldusega (üle 200 mg/l kohta) veed pole soovitatavad kõrge vererõhu korral, hoiatab Selma Teesalu.

Kaaliumi on rohkem nn. kunstlikes mineraalvetes, naturaalses mineraalvees on kaaliumi tavaliselt 5...20 mg/l. Kaaliumirikas vesi aitab väljutada liigset naatriumi (eriti oluline kõrgvererõhutõve puhul). Ka magneesium on olulise toimega bioelement, eriti närvisüsteemile.

Naistele kõrge kaltsiumisisaldusega

Üle 30 aasta vanustel naistel suureneb osteoporoosi ehk luukoe hõrenemise risk, selle vältimiseks tuleks päevas tarbida 700-1000 mg kaltsiumi. Kes ei soovi tarbida kaltsiumirikkaid, kuid samas suure rasvasisaldusega piimatooteid, võiks juua suure kaltsiumisisaldusega mineraalvett.

“British Journal of Nutrition" soovituste kohaselt peaksidki üle 30sed naised tarbima päevas vähemalt liitri võimalikult suure kaltsiumisisaldusega vett (isegi kuni 500 mg/l). “Piimatooteid täiesti menüüst välja jätta ma siiski ei soovitaks," ütleb Selma Teesalu.

Palavaga joo Värskat

Saksa mineraalveetootjate infokeskus (www. mineralwasser.com) soovitab peale sportimist ja samuti palava ilmaga tarvitada võimalikult suure naatriumi-, kaaliumi-, kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusega vett (kokku umbes 1500 mg/l), et korvata kehast higiga eraldunud sooli.

Kõrge naatriumisisaldusega mineraalvesi kiirendab seedimist, mineraalveega omastatud magneesium aga aitab lihastel lõdvestuda ning parandab lihaste taastumist.

Peale trenni joodav mineraalvesi peaks olema jahe (kuni 10 kraadi), sellise temperatuuriga vesi leevendab kõige optimaalsemalt vaheajus asuva janukeskuse ärritust.

Väga oluline on regulaarne mineraalvee joomine ka üle 50aastastele inimestele, sest vananedes joob inimene tavaliselt vähem vett.

Normaalne oleks, kui üle 50sed tarvitaksid 1,75 liitrit ehk 8 klaasi vett päevas.

Kui juuakse vähem, võivad tekkida elulised häired, ka südamehäired.

Organismil kulub rohkem vedelikku ka ravimite manustamisel, et maks suudaks keemiaga toime tulla ja vajalikke aineid organismile vastuvõetavaks muuta.

Pudeli- või kraanivesi?

Kraanivee poolt

Kalli pudelivee ostmisel pole vähemalt Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides mingit mõtet, sest arenenud riikide kraanivee ja pudeldatud joogivee kvaliteet on peaaegu ühesugune, selgub Maailma Looduse Fondi (WWF) mullu avaldatud uuringust.

Pudelivesi ei ole paljudes maailma riikides ei tervislikum ega puhtam kui kraanivesi, kuid maksab kuni 1000 korda rohkem, teatas WWF.

Joogivee villimise tööstus teenib aastas 22 miljardit dollarit. Paljudel juhtudel on pudeli- ja kraanivee vahe ainult pudelis.

Kõige suurem oht seisneb pudelivee üha suurenevas tarbimises ja selle laastavas mõjus keskkonnale. Pudeliveetööstus kasutas 2000. aastal ära 1,5 miljonit tonni plastmassi, mis kahjustab keskkonda nii tootmisfaasis kui ka hiljem prügina.

Pudelivee poolt

Tallinnas läbib Ülemiste järve vesi keeruka protsessi, et sellest saaks tervisele ohutu joogivesi. Vee töötlemine hävitab küll kahjulikud bakterid, kuid muutub vee sisemine tasakaal, mis looduslikul nn. elaval veel on paigas.

Küsimusi tekitavad ka majapidamises kasutatavad filtrid. Väidetakse, et filter töötab efektiivselt 10 aastat või et selle abil saab puhastada 100 tonni vett, samas pole teada, missugused on filtreeritava vee algsed omadused, veetrassi olukord, mineraal- ja orgaaniliste ainete sisaldus enne ja pärast filtreerimist jne.

“Tänapäeval tuntakse ligemale kuut miljonit keemilist ühendit, millest umbes 25 000 on tunnistatud potentsiaalselt vähkitekitavateks, Ameerika teadurid on hiljuti nimetanud oma materjalides, et Ühendriikide joogivetest võib leida üle 250 spetsiifilise orgaanilise ühendi, mida senini pole suudetud identifitseerida," ütleb bioloogiadoktor Rein Pork.

Aastate viisi tarbivad inimesed ka Eestimaa eri paigus joogiks kõlbmatut vett. Peale veekatkestusi võib saada kraanist vett, mis määrib pesu ja nõusid, rääkimata inimese siseorganeist.

Veest saab inimene umbes kümnendiku kehale vajaminevatest mineraalainetest, ülejäänud 90 protsenti peaks ta saama toiduga. Ometi on täheldatud, et seal, kus inimesed tarvitavad joogiks karedat kaltsiumi-magneesiumisooladerikast vett, esineb vähem südame-veresoonkonnahaigusi.

Miks pudelisse villitud mineraalvett karboniseeritakse?

Suur osa mineraalvetest küllastatakse rõhu all süsihappegaasiga, mida lisaainete registris tähistab kood E290. Karboniseeritud vees on bakterite paljunemine pärsitud. Kihiseva vee joomisel tundub jook jahedamana. Gaseeritud joogid ergutavad seedekulgla limaskesti, aitavad kaasa seedenäärmete talitluse kiirenemisele, tõhustavad soolte tööd ning soodustavad toitainete imendumist. Hommikul enne sööki joodud klaas mineraalvett soodustab soolestiku tühjenemist ja aitab vältida kõhukinnisust.

[Paju Tom]

KOHV



Kohvi kasutatud joogina alates IV. sajandist Araabias, kus enim levinud legendi kohaselt avastas kohvi karjus Aideus. Kohvi valmistatakse kohvipuu luuviljade seemnetest,mis loodusilult kasvab Etioopias 1000-2000m kõrgusel.

Looduslikut kasva kohvipuu 7-8m kõrguseks, kuid istandustes on 2-4m kõrgused vormid. Seda igihaljast puud kasvatakse troopilises kliimas 300-2000m kõrgusel üle merepinna 19 kuni 26 kraadise keskmise temperatuuri juures, sademete hulk peab olema 1000-1500 mm aastas. See taim hakkab saaki andma 4-6 aastaselt (aastas mitu korda) kuni 25 aastaseks saamiseni.

Reeglina on kaks kohviuba ühe vilja kohta. Viljad on valminult punased ja kirsisuurused, ainult päris küpsetest viljadest saab kvaliteetset kohvi. Viljad ei valmi korraga. 100 kg viljadest saab keskmiselt 18 kg kohvi.

Eestis juuakse keskmiselt 2,5 kg kohvi inimese kohta aastas. Ligi 40 erinevast Coffea perekonna liikmest on vaid mõnest võimalik tööstuslikult kohvi toota. Eri liikidelt toodetud kohvi kofeiinisisaldus on erinev, kofeiinirikkaimaks peetakse Coffea robusta toodangut.

Kolm neljandikku maailma kohvitoodangust annab suurima saagikuse ja parimate maitseomadustega Coffea arabica. Viimasel ajal on suurenenud hübriidide kasutamine seoses suurte araabia kohvipuuistanduste vananemise ja haigustundlikumaks muutumisega.

Kohvi tootmiseks on ubadelt tarvis eraldada viljakeha ja seemneid ümbritsev kest. Seda tehakse kuiv- ja märgmenetlusel. Kuivmenetluse korral eraldatakse kuivanud viljakeha koos kestaga mehhaaniliselt, lastedes kuivada 5-6 päeva soovitavalt päikese käes (halbade ilmade korral kuni 30 päeva) märgmenetluse korral eraldatakse viimased keeruka fermenteerimisprotsessi käigus. Kvaliteetsed märgmenetluse läbinud oad on sinakasrohelised või hallikasrohelised.

Rohelises kohvioas on umbes 1200 erinevat ainet, millest 200 tuntakse, sellest   20-30% tselluloos, 10-20% suhkrud, 10-15% valku ja 10-15% lipiide, 5-12% vett klorogeenhapped 5-7%, mineraalsooli 3-5%, kofeiin 0,9-2% (mille tõttu on kohv kasutusel Araabia maades ravimina) ja tioneliini 0,3-07%, lisaks muudele ainetele on tooroas veel üle 30 org. happe (õun-, sidruni- äädikhappe jt,.

Levinuim suhkur on mannoos. Lipiidid on põhiliseks kohviaroomi kandjaks, mis moodustub kofeiini, klorogeensete hapete, trigonelliini ja teobromiini mõjul. Oluline on ka tekkinud aminohapete kogus ja hulk, samuti annavad maitset sahharoosi ja glükoosi lagundamine. Kohvi maitse ja lõhn moodustub ainult röstimise ajal, umbes 180 kraadi juures, seega pole viljaliha fermenteerimine maitse tekitamise juures oluline.

Märgmenetluse korral eemaldatakse viljakeha pealmine osa mehhaaniliselt, sisemine osa jääb seemnetega seotuks. Sisemine osa eraldatakse kas mehhaaniliselt, ensüümi lisades, või fermenteerides. Fermenteeritakse enamasti suurtes avatud anumates(ülemises kihis toimub aeroobne, alumistes anaeroobne fermentatsioon).

Peamised koostisosad on pektiin ja pektiinhapped, seetõttu on ka esmasteks asukateks pektinaasse aktiivsusega mikroorganismid – Penicillium, Fusarium, Cladosporium, Aspergillus.

Rohkem aktiivsed on gram-negatiivsed, mittesporogeensed kolivormsed bakterid, kelle arvukus fermentatsiooni algfaasis võib kasvada kuni kuus korda. Samuti on täheldatud Bacillus’te osalust ja ka kiirelt laktoosi kasutavaid baktereid (viljas tegelikult laktoos puudub) – Erwinia, Escherichia, Klebsiella.

Võimalikud on ka teised variandid (geograafilisest asukohast sõltuv sisemise kihi veidi erinev koostis) – Saccharomyces ssp. ( eriti marxianus, bayanus, cerevisiae var. Ellipsoides), Flavobacterium, Proteus. Mitte ükski tüvi ei saa seesmise kihi eemaldamisega üksi hakkama, vajalik on koosmõju. Samuti on oluline pektiinlüaassete omadustega tüvede – Aspergillus, Penicillium osalus. 7-8 tunni fermentatsiooni  jooksul lagunevad pektiinid ja väheneb suhkrusisaldus ubasid ümbritsevas keskkonnas. pH väärtus väheneb 6,4-lt 5,4-ni või isegi 3,7-ni mikroobide poolt toodetud hapete ja pektiini lagunemise tõttu.

Toodetakse ka vähesel määral etanooli, nii aeroobsetes kui ka anaeroobsetes tingimustes, ent mõne tunni möödudes fermentatsiooni algusest etanooli produktsioon lakkab. Etanool lendub ja selle tase langeb. Aeroobsetes tingimustes toodetakse hapet kiiresti, anaerobioosis tekib rohkem etanooli.

Protsessi käigus produtseeritakse ka butüürhapet, propioonhapet ja atseethapet, atseethapet kohe fermentatsiooni varajases faasis.

Propioon- ja butüürhape annavad tootele halva maitse. Mõningate kohvisortide puhul toodetakse riknemisel ka atseetaldehüüdi.

Fermenteerimisprotsess kestab 16-24 tundi, teistel andmetel 24- 36 tundi seejärel pestakse vältimaks edasist fermentatsiooni. Liigne fermentatsioon rikub kohvi maitset. Hübriidide puhul võib fermenteerimisaeg olla pikem.

Juhul, kui ilmastikuolud ei võimalda kohviubadel ettenähtud aja jooksul kestast vabaneda, võidakse protsessi kiirendamiseks lisada pektinaase, vältimaks pikaajalisest mikroobsest protsessist tekkivaid kõrvalühendeid. Samuti kasutatakse protsessi kiirendamiseks NaOH-d.

Pesemisele järgneb loputamisetapp, mille jooksul paraneb kohvi kvaliteet. Oligosahhariidide tase alaneb, monosahhariidide tase tõuseb.Samuti suureneb b-galaktosidaasi aktiivsus, mis on kõrgem just kvaliteetses kohvis.

Kuivatamisel viiakse niiskusesisaldus 10-11%. Kuivamise esimeses etappis viiakse kiire lühikese kuumutamisega (90-110 kraadi) niiskus alla 30%. Parimad tulemused saavutatakse päikese käes kuivamisel. Optimaalne temperatuur peaks olema 45 kraadi.

Lõpik kuivatamine toimub 50-70 (90) kraadi juures. 50-60 kraadi juures kuivatatud oad annavad kehvemat kohvi kui 60-90 kraadi juures.

Edasi eemaldake sarvkest ja poleeritakse kohvioad.

Ülefermenteerunud kohvil (fermentatsioon võib jätkuda, kui oad pole korralikult kuivatatud) on sibula maitse. Neis on rohkem metanooli, etanooli, atseethappeid ja atsetoiini.
 

[Paju Tom]

SUHKRUHAIGUS



Suhkruhaigus ehk diabeet on krooniline haigus, mida tuleb ravida kogu elu. Maailmas on üle 100 miljoni ja Euroopas üle 30 miljoni diabeetiku. Eestis põeb diabeeti üle 22 000 inimese.

Suhkruhaiguste põhjuseks on insuliinierituse häired. Insuliin on eluks hädavajalik hormoon, mis tekib kõhunäärmes ja on vajalik toitainete omastamiseks.

Toiduainetes on kolm rühma toitaineid: süsivesikud (leib, suhkur, kartul, puuviljad); valgud (liha, kala) ja rasvad (või, õli, pekk, margariin).

Süsivesikud lagunevad seedimise käigus glükoosiks ehk veresuhkruks. Veresuhkur on energiaallikaks (kütuseks) keha rakkudele nii nagu bensiin autole. Selleks, et glükoos pääseks rakkudesse ja temast saaks igapäevaseks eluks vajalikku energiat, peab kõhunääre eritama küllaldase koguse insuliini. Kui insuliini ei jätku, siis veresuhkur rakkudesse ei pääse ja selle tase veres tõuseb. Hoolimata veresuhkru kõrgest tasemest inimese organism tegelikult nälgib. Toitu on küllaldaselt, kuid organism ei omasta seda.

Kõikidel tervetel inimestel oh organismis nii päeval kui öösel väike kogus insuliini. Kui inimene sööb süsivesikuterikast toitu (näiteks leiba, või saia), siis veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru kõrgenenud tase on signaaliks kõhunäärmele, see eritab küllaldase koguse insuliini ja veresuhkru tase normaliseerub.

Tervetel inimestel ei ole veresuhkur tühja kõhuga kõrgem kui 5,5 mmol/l ja 2 tundi peale sööki ei ole veresuhkur kõrgem kui 8 mmol/l. Suhkruhaigetel on veresuhkru tase normist kõrgem. Kui veresuhkur on üle 10 mmol/l, siis hakkab suuremal osal suhkruhaigetest suhkur erituma uriiniga.

Suhkruhaiguse tunnusteks on janu, sage urineerimine, kehakaalu langus ja väsimus. Varjatud või kergete vormide korral võivad haiguse tunnused puududa, kuid haigus on olemas ja vajab ravi.

Suhkruhaigust on kahte tüüpi

Esimest tüüpi ehk insuliinsõltuv suhkruhaigus tekib reeglina lastel või noorematel inimestel. Nende inimeste kõhunääre on kahjustatud ega erita enam insuliini.

Teist tüüpi ehk insuliinsõltumatu diabeet on põhiliselt vanemaealiste tüsedate haigus. Nende organism eritab insuliini, kuid selle toime on häiritud liigse kehakaalu tõttu. Toiduvalik, kehakaalu vähendamine ja tablettravi võimaldavad hoida veresuhkrut õigel tasemel, kuid vahel peavad nad kasutama ka insuliini.

Suhkruhaiguse ravi on eluaegne

Eduka ravi aluseks on toiduvalik ehk dieet. Lisaks dieedile kasutatakse suhkruhaiguse raviks veresuhkrut alandavaid tablette ja insuliini. Veresuhkrut alandavaid tablette saavad tarvitada ainult need inimesed, kelle kõhunääre on veel võimeline insuliini eritama.

Tabletid ei sisalda ega asenda insuliini, nad ainult suurendavad insuliinieritust kõhunäärmest. Esimest tüüpi ehk insuliinsõltuva suhkruhaigusega haiged, kelle kõhunääre insuliini ei erita, peavad seda süstima. Insuliin mõjub ainult süstituna, suu kaudu ei toimi.

Suhkruhaiguse hea ravi on väga oluline. Ravimata suhkruhaigeid ähvardab diabeetiline kooma. See on eluohtlik seisund, mille ajal on inimene teadvuseta ja häiritud on peaaegu kõik organismis toimuvad protsessid. Diabeetilise kooma põhjuseks on väga kõrge veresuhkur.

Tüsistused

Kui veresuhkur on pikka aega normist kõrgem, siis seda suurema tõenäosusega arenevad suhkruhaiguse hilistüsistused. Nendeks on närvitundlikkuse häired ja veresoonte muutused kogu organismis. Veresoonte kahjustused võivad tekkida silmades, neerudes, jalgades, aju ja südame veresoontes. Tänapäeval on saanud selgeks, ei ainus viis vältida hilistüsistuste teket on hoida suhkruhaigete veresuhkur madalal tasemel. See on võimalik ainult sel juhul, kui haige ise aktiivselt osaleb raviprotsessis ja mõistab oma haiguse olemust.

Dr. Tiit Halling
Diabetes 1.
 

[Paju Tom]

MANDLID JA VADAKU PROTEIIN



60 grammi  päevas annab sulle rohkem, kui sa arvad.

Näksimine polegi nii paha sinu jaoks, eriti kui sa närid ära peotäie mandleid.

Uuringud näitavad, et sa tarbid ära mitmed tähtsad toitained lihtsalt lisades mõned grammid mandleid vahepalaks. Uurijad Lomas Linda Ülikoolis Californias hindasid pikaajalist dieeti mõju, millesse oli lisatud keskmiselt 52 grammi mandleid päevas. Teadustöö viidi läbi 1 aasta jooksul ja see hõlmas 81 meest ja naist aastates 25 70.

Peale seda, kui lisati mandlid nende dieeti, omistasid katsealused märgatavalt rohkem mõningaid tähtsaid toitaineid, sealhulgas monoküllastamata ja polüküllastamata rasvad, kiudained, taimne proteiin, e- vitamiin, magneesium ja vask.

Enamgi, uurijad leidsid, et osalejatel vähenes küllastatud rasvade, naatriumi, kolesterooli ja suhkrute tarbimine. Uurijad jõudsid järeldusele, et need, kes sõid mandleid, neil oli soodumus loomulikul teel oma kalorite tarbimist tasakaalus hoida. Siiski, nad toovad sisse lisakaloreid, nad tegid asjakohased asendused dieedis, nii et nende kehakaal ei tõusnud märgatavalt.

Whey proteiin.

Lisades vadaku (whey) proteiin oma proteiini ja süsivesikute einele, hoiab see su kalorid pidevas põlemises ja kes ei tahaks seda?

Uurijad Texase Medical Branch i Ülikooli juurest leidsid, et eine, mis on kombineeritud vadaku proteiiniga, aminohapete ja süsivesikutega stimuleerib musklite proteiini sünteesi rohkem kui eine, mis koosneb ainult süsivesikutest.

Vadaku proteiini lisamine proteiini- süsivesikute segule pikendab anaboolset efekti vastupidavustreeningul.

Näiteks lihtne eine, mis varustab sind nende toitainetega, koosneb 1-2 kopatäiest vadaku proteiinist ja 2-4 viilust saia ja moosiga. Mõned eelsegustatud treeningjärgsed joogid on samuti väga efektiivsed.

Pea meeles- püüa neelata toitained 30 minuti jooksul peale treeningut, et nad imenduksid võimalikult kiiresti.

[Paju Tom]

GLÜKEEMILINE INDEKS



Tõlkinud Janar Rückenberg

Küsimus: Tahan kaalu langetada ja rasva põletada, kas peaksin muretsema/hoolima toitude glükeemilisest indeksist?

Vastus: Glükeemiline indeks on kriteerium, millega hinnatakse ja mõõdetakse, kui kiiresti süsivesikud pärast söömist glükoosiks lõhustuvad.

Glükeemilise indeksi algne idee oli aidata diabeetikutel hoida oma vere suhkru taset kontrolli all. Viimasel ajal on see näitaja võitnud populaarsust ja muutunud aktuaalseks kulturismi, fitnessi ja kaalujälgijate ringkondades.

Artikleid glükeemilisest indeksist ja selle tähtsusest ning seotusest kaalu alandamisega võib kohata praktiliselt kõigis kulturismi ja fitnessi väljaannetes.

Vastavalt väljatöötatud indeksi süsteemile, tuleks kõrge glükeemilise indeksiga toite vältida ning neid tuleks hästi ajastada.

Nt. riis, riisigaletid, porgandid, kartulid ja ka nt. viinamarja mahl. Kõrge glükeemilise indeksiga toidud lagunevad glükoosiks kiiresti ja imenduvad kergesti verre, seetõttu soodustavad sellised toidud eriti rasvade sünteesi ja ladestumist.

Ka tavaelus, iseäranis aga dieedil olijad peaksid tarbima võimalikult madala glükeemilise indeksiga toite. Nt. herned, oad, pähklid, õunad, kapsas, kaerahelbed jt.

Glükeemilise indeksi puhul on oluline teada ja arvestada, et toidu glükeemiline indeks on määratletud ja arvestatud tingimustes, kus organism on nö. näljas ja kehtib konkreetselt söödava toidu süsivesikute kohta.

Nii efektiivne jõutreeningu (mass) kui ka rasvapõletustreeningu dieet peaks balansseeritult õigetes ratsioonides alati sisaldama kombineeritult igas toidukorras nii valke kui ka süsivesikuid.

Kui sööme süsivesikuid nö. miksituna, toidukord sisaldab peale süsivesikute ka valkusid ja rasvasid, alandame teadlikult veelgi konkreetse söödava toidu glükeemilist indeksit, kuna valgud ja rasvad takistavad/aeglustavad omakorda süsivesikute lõhustumist.

Nt. kartulipudru glükeemiline indeks on väga kõrge, isegi ligilähedane puhtale glükoosile, kuid kombineerides kartulid samasse toidukorda kanaliha ja juurviljadega, langeb automaatselt terve portsjoni glükeemiline indeks, seega ka kartulite glükeemiline indeks.

Või nt. võtame riisigaletid, mis on väga kõrge glükeemilise indeksiga, kuid lisades neile paar teelusikat pähklivõid, langetame jällegi riisi glükeemilist indeksit, kuna pähklivõis sisalduvad rasvad aeglustavad süsivesikute lõhustumist.

Toiduvalikul omandab glükeemilise indeksi kõrval suure tähtsuse veel teinegi aspekt. Nimelt kas toit on naturaalne või töödeldud.

Väita, et ka naturaalseid toite, millel on kõrge glükeemiline indeks, nt. kartuleid, peaks vältima, kuna neil on kõrge glükeemiline indeks, oleks vale.

Kartulid konkreetselt on oluline tärkliselise komplekssüsivesikute allikas ning adekvaatne kogus õigel ajal on ainult teretulnud.

Naturaalne töötlemata kartul (nii nagu ta looduses esineb), annab 8 untsi (227 grammi) ca. 170 kcal, rasva praktiliselt ei sisalda, küll aga mitmeid erinevaid mikrotoitaineid.

Sama kogus (8 untsi) pastat (töödeldud iseloomuga süsivesikud) annab aga 840 kcal. Nii, et otsustage ise kumma toidu valiksite oma dieeti?


GLÜKEEMILISE INDEKSI TABEL

http://wellness-tervis.blogspot.com/2010/01/glukeemiline-indeks-ja-toitevaartuse.html

http://www.montignac.com/en/ig_tableau.php