TERVIS

[Paju Tom]

PEENIKE VÕI PAKS ?



Ma just alustasin treeninguid, et end vormi saada, kuid mu kaal pole eriti langenud.Kas ma teen midagi valesti?

Muscle&Fitness Hers

Kaalunumber ei näita tegelikult kogu lugu su keha kohta. Kaal näitab vaid natuke su üldisest füüsilisest seisundist ja tavaline kaalu skaala ei tee vahet saleda sportliku 150 naelase ja 150 naelase pehme väheliikuva naise vahel.Eristajaks on keha rasvaprotsent mõõt, mis näitab kui palju rasva sisaldub su kehas ja kui palju on selles puhast lihaskudet. See on parim näitaja su tervise, füüsilise olukorra ja ideaalkaalu kohta. Eksperdid soovitavad, et naine, kes tahab olla hea tervise juures ja vähendada riski haigestuda, peaksid püüdma hoida rasvaprotsenti 14%- 30% vahel. Peale tervislike põhjuste näed sa parem välja ja tunned end paremini, kui asud selle skaala madalamal poolel.

Rasvaprotsendi mõõtmiseks on palju võimalusi.Kõik nad on varieeruvalt täpsed ja sobilikud. Siin on kolm kõige enam levinumat meetodit.

Veealune mõõtmine, mida tehakse polikliinikus või ülikooli juures.

Testi tehakse veehoidlas või basseinis, kopsudest tuleks võimalikult palju õhku välja lasta ja siis istutakse veealusele kaalule.Tuleb olla kindel, et kogu õhk saab kopsudest välja, sest üleliigne õhk teeb su rasvasemaks. Kuna rasv ei ole nii tihe kui lihas, siis rasv hõljub veepinnal ja lihas vajub allapoole.Teadlane kasutab seda informatsiooni, et teha kalkulatsioone keha koostisest ja tihedusest.Selle testi puhul on eksimusvõimalus 2%-3%.

Nahavoltide paksuse mõõtmine, mida teevad atesteeritud spetsialistid.

Tavaliselt tehakse seda spordisaalide juures.Testriga, mis on vedrudega varustatud ja mida kutsutakse paksusmõõturiks, näpistatakse su keha 3-7 kohast üle kogui su keha. Seejärel pannakse mõõdud valemisse, et saada teada rasva ja lihase suhe. Tavaliselt tehakse seda protseduuri kõhul, käsivarte alt, reitel, puusadel ja õlgade tagaküljel. Siiski pole tulemus eriti täpne.Võib juhtuda, et punkt, mida testitakse, pole kõige õigem, või siis näpistatakse liiga tugevasti või liiga nõrgalt. Samuti võib naha kvaliteet tulemusi mõjutada.

Bioelektriline rasvatester.

Nõrk elektrivool juhitakse läbi teie keha ja mõõdetakse kudede elektrilist takistust.
Kiirem signaal tähendab, et oled pigem lihaseline. See on sellepärast, et vesi juhib elektrit ja lihas koosneb umbes 70% veest ; rasv aga sisaldab vähe vett, seega signaal aeglustub. Ehkki sul on võimalik leida ligikaudne rasvaprotsendi näitaja ka koduseid bioelektrilisi takistusemõõtjaid kasutades, ei ole tulemused siiski eksimatult täpsed.

[Paju Tom]

KIIRENDA OMA AINEVAHETUST

Kuidas olla kaloreid põletav masin igas eas ja hoiduda lisakilode tekkimisest?

Kirjutanud Daryn Eller
tõlkinud Pille Mitt


Elu on erinev, kui sa oled 20-ndates eluaastates või 40-ndates, samuti nagu su ainevahetus (kiirus, millega keha põletab kaloreid) Enamus naistel aeglustub ainevahetus 5-10 % iga 10 aasta järel. See on tähelepanuväärne, sest lisakilod suurendavad riski vanemas eas haigestuda suhkru- või südamehaigustesse. Vanusega seotud kaalu tõus ei ole aga vältimatu. Sa võid hoiduda sellest, kiirendades oma ainevahetust ja lisades kaloreid põletavat tegevust oma igapäevasesse rutiini. Nüüd loed sa , mida peaksid tegema igal erineval eludekaadil, et püsida tugev ja sale ning elada aktiivset täisväärtuslikku elu kõrge eani.


SINU 20-ndad:

MIS TOIMUB:

Sinu ainevahetus töötab tippkiirusel kahel peamisel põhjusel lihaste mass ja hormoonide tase (eriti estrogen ja progesteron) on samuti tipus. Muidugi võid sa teadmatusest saboteerida oma kalorite põletamise potensiaali. Sa oled kaua üleval, tihti õhtustad sõpradega ja võtad mõned dringid ning ei puhka piisavalt. Hommikuti on sul nii kiire, et pole aega süüagi ja võibolla ei ole sul ka lõunatamiseks piisavalt aega või tahtmist.. Sa käid aeroobikas paar korda nädalas, tormad ringi nagu orav rattas ning jõusaali pead sa ajaraiskamiseks.

TEE NII:

Modifitseeri ümber oma õhtused kombed
Kobinatsioon alkoholist ja kõrge rasvaprotsendiga toidust ( õlu ja grillitud kanatiivad vms.) võib Sulle häda kaela tõmmata. Uurimused näitavad, et inimesed, kes lubavad endale samaaegselt kõrge rasvaprotsendiga ja süsivesikuterikast sööki, põletavad vähem kaloreid ja talletavad rohkem rasva, nii et vali oma lemmikutest üks.

Puhka piisavalt

Chicago Ülikooli uuringud näitavad, et inimesetel, kes magavad vähem kui 4 h öösel intensiivistub insuliini tootmine, mis omakorda aitab kaasa rasvade kogunemisele.
Lisaks, kui sa oled väsinud, ei ole sul piisavalt energiat treeninguteks. See ei kiirenda otseselt sinu ainevahetust, aga suurendades kalorite arvu või energia hulka, mida sa kulutad iga päev, teed sa tasa või korvad igasuguse ainevahetuse aeglustumise, millega oled vahepeal eksperimenteerinud.

Söö hommikusööki

Iga kord kui sa sööd, sa annad tühise müksu oma kalorite põletamise kiirusele, sest toidu seedimine nõuab samuti energiat. Hommikusöök on päeva tähtsaim eine. Uuringud näitavad, et hommikuti sööjatel on keskmiset kiirem ainevahetus. Ja ära unusta süüa väikeseid vahepalasid päeva jooksul. Peale 4 tunnilist toiduta olemist keha surub alla oma võimet põletada kaloreid ehk läheb kokkuhoiureziimile, sest ta on sunnitud alal hoima energiat elutähtsateks tegevusteks.

Lisa oma treeningkavasse jõutreening.

Cardio- või aeroobne treening on hea kalorite kiireks põletamiseks, kuid jõutreening kiirendab su ainevahetust isegi veel 16 tunni jooksul peale treeningut. Ja mida rohkem lihaseid sul on, seda rohkem kaloreid su keha põletab isegi puhkeolekus: Sinu keha põletab ~50 kcal päevas , et säilitada 1 nael lihaseid- 3-4 korda rohkem sellest, mida ta põletab, et säilitada 1 nael rasva.

SINU 30-ndad

MIS TOIMUB:

Ainevahetus hakkab vaikselt aeglustuma. Võibolla oled hiljuti sünnitanud või oled pikki töötunde tööl veetnud ning pole erilist tähelepanu pööranud treeningutele. Et seda kompenseerida, oled üritanud vähem süüa. Treeningutes oled pööranud rohkem tähelepanu aeroobsetele aladele, et põletada rohkem rasva ja jõutreening on jäänud lootusetult tahaplaanile juhul kui üldse treeningsaali oled jõudnud.

TEE NII:

Ära mingil juhul võta ette drastilist dieeti.
Radikaalselt vähendades kalorite tarbimist läheb keha kalorite kokkuhoiureziimile, mis võib vähendada sinu ainevahetuse kiirust isegi 30%,” ütleb James Mault, Colorado Ülikooli meditsiiniprofessor. Rusikareegel on, et kunagi ära söö alla 1200 kcal päevas.

Tarbi küllaldaselt valku.

Su keha kasutab rohkem energiat (20-30%) et seedida valku, kui rasva või süsivesikuid, lisaks annab valk sulle kiiremini täiskõhutunde. Ära midugi üle ka pinguta, see võib mõjuda koormavalt neerudele. Jälgi, et saaksid 15-20% päeva kogu kaloraazist valgurikaste toitude arvelt nagu liha, oad ja väherasvased piimatooted.

Intensiivista oma treeninguid.

Mõõdukalt koormusega treeninguid tehes kasutab su keha energiatootmiseks rohkem rasvavarusid ja seda teades üritavad paljud naised püsida aeroobse treeningu ajal rasvapõletustsoonis”. Aga kõrgema pulsiga treenides kulutad sa igal juhul rohkem kaloreid ja sellega seoses on ka rasvakalorite koguhulk suurem, mida treeningu kütusena kasutad. Tugev aeroobne treening kiirendab rasvapõletust isegi veel 10 tunni jooksul pärast treeningut. Intensiivista oma treeningujärgset rasvapõletust veelgi, tehes intervalltreeningut. Intervalltreeningu järgne rasvapõletus võib kesta koguni 24 tundi” ütleb William Kraemer, kinesioloogia professor Connecticut`i Ülikoolist.

(Vahemärkusena siia lisaksin, et enne kui hakata tegema intervall- või kõrge koormusega aeroobseid treeninguid, soovitaksin lasta teha endale kardiotest, et saada teada oma täpne aeroobne vastupidavus ja pulsipiirid, millega just sina konkreetselt peaksid treenima (P. Mitt).

Intervalltreeningut võid teha jõusaalis kasutades jooksurada, stepperit, ratast või ellipsit või õues kasutades vaheldumisi jooku ja kõndi. Ära unusta rahulikku soojendust vähemalt 5 minutit ja samuti mahajahtumist! Kõrge ja madala koormusega intervallid võiksid olla vaheldumisi ~1 min. ühte ja teist kokku 30-40 min. Kui treenid jõusaalis kasuta 10 min. ühtesid masinaid, järgmine 10 min. teisi jne.

(Intervalltreeninguks sobib ka suurepäraselt spinning. Palju lihtsam ja lõbusam on seda teha koos teistega hea muusika saatel ja professionaalse treeneri juhendamisel (P.Mitt).

Treeni jõusaalis vähemalt 3 korda nädalas.

(Jõusaali võib edukalt asendada ka bodypump treeninguga (P.Mitt).
Jõutreening tugevdab lihasmassi, mis omakorda hoiab su keha tugeva ja sitkena.

Sinu 40-ndad.

MIS TOIMUB:

Nüüd hakkab lihasmass päris kiiresti vähenema ehk siis lihased lihtsalt vähehaaval kärbuvad. Alates 40 eluaastast, kaotab enamus naisi umbes 150 grammi lihasmassist aastas. Kuigi hormonaalsed muutused mängivad siinjuures suurt rolli, aitab regulaarne jõutreening seda kaotust pidurdada. Kui su vanus hakkab lähenema menopausi eale, siis hormaonaalsed muutused hakkavad ümber paigutama ka sinu rasvavalusid rohkem alakõhu piirkonda nii, et isegi saledatel ja sportlikel hakkab tekkima ette väike kõhukene, kui seda pole juba enne juhtunud. Elu võib muutuda komplitseeritumaks nüüd, kui kui sul on kindlasti kasvanud vastutus nii kodus kui ka tööl, mis omakorda võib põhjustada stressi ja treeningute vahelejäämist.

TEE NII:

Jälgi hoolikalt, mida ja kui palju sa sööd.
Ainevahetuse aeglustumise tagajärjel põletab su keha päevas ~120 kalorit vähem kui sinu kahekümnendates eluaastates. Kuid tehes väikeseid muudatusi oma menüüs, jättes söömata mõned viilud leiba päevas või lisades oma igapäevastele treenigutele mõned minutid pikkust, saad sa ainevahetuse aeglustumise protsessi pidurdada.

Rahusta ennast maha.

Stress tekitab hormooni cortisol taseme tõusu, mis omakorda tõstab su isu rasva- ja süsivesikurikaste toitude järele. Treeningud aitavad alandada tungi mugida, stimuleerides vabastama cortisoli taseme tõusu pidurdavaid kemikaale nagu beta-endrophine, adrenalin, serotonin. Hingamisharjutused aitavad samuti stressi vähendada. Rahusta maha oma meeled ja su söögiisu rahuneb iseenesest” ütleb dr. Pamela Peeke.

Kujunda ümber oma aeroobsed treeningud.

Liiga kõrge aktiivsusega treeningud võivad hiljem ennast valusalt kätte maksta. Vaheta need ühtlase tempoga rahulikemate liikumiste vastu, nagu ujumine, käimine või rattasõit 4-5 korda nädalas. Hoia oma pulsitase treeningus enamasti 65% maksimumpulsist (220-vanus P.M.), 1 või 2 korda nädalas ~80 % maksimumist.

Tõsta raskemaid raskusi

Kui sa saad vanemaks, valgu süntees aeglustub ja see teeb omakorda raskemaks lihasmassi kasvatamise. Kasvata oma jõutreeningu intensiivsust ehk vali treenimiseks selline raskus, et jõuaksid teha 8-10 kordust seerias. Boonusena saad kauem kestva treeningujärgse rasvapõletuse. Hiljutised uuringud on näidanud, et naised, kes tõstavad raskemaid raskusi põletavad umbes 50% rohkem kaloreid esimese treeningujärgse tunni jooksul ja veidi rohkem ka teise treeningujärgse tunni jooksul.

Ära kindlasti unusta teha korralikku eelsoojendust. Mida vanemaks saad, seda pikem peaks olema soendus. Proovi sellist treeningut:
Soojendusjärgselt tee alakehale ringtreening 3 korda läbi (12-20 kordust) kükid, väljaasted, kõrgele päkale tõusmine. Samal ajal võid hoida käes hantleid või kangi õlgadel. Peale igat ringi tee 3 min. aeroobset keskmisel koormusel.

Seejärel ülakehale harjutused samuti 3 ringi (12-15 kordust)- rinnalt surumine seliliasendis palliga või kangiga, bitsepsile kangi või hantlitega, õlatõmme ja üles surumine kangi või hantlitega. Seejärel jälle 3 min. aeroobset.

Siis 2x 20 korda kätekõverdust põlvedel ja 2x 20 korda reite kokkusurumist pall või padi reite vahel. Lõpuks 10 min aeroobset mõõduka tempoga. Kõik kokku läheb sul 45-50 min.

Jõusaalis võiksid teha 2 seeriat ühele lihasgrupile, milles on 12-20 kordust, kui just treener pole sulle teisiti soovitanud.

[Paju Tom]

TREENING PÕHJUSTAB PEAVALU ?



Peaaegu 28 millionit ameeriklast kannatavad migreeni käes iga aasta, mida põhjustab füüsiline tegevus. Uuringud näitavad seda, et naised kel on kõrge lämmastik-oksiidi tase vereringes on rohkem vastuvõtlikud peavalule. Intensiivsed harjutused, kestusega isegi vähem kui 30 sekundit, võib vallandada lämmastik-oksiidi, gaas mis moodustub veresoontes, põhjustades nende laienemist.

Nüüd on aga head uudised: sa võid alandada oma peavalu teket, mil treenid. Esiteks ole kindel, et oled korralikult söönud ja joonud. "Koonerdamine vedeliku ja toiduga võivad alandada migreeni läve ja oled seega rohkem vastuvõtlik rünnakuteks," ütleb Merle Diamond Chicago peavalu kliinikust.

Alati tee sooja umbes 10 minutit enne treeningut, et ennetada ootamatut lämmastik-oksiidi tekkimist koos intensiivse tegevusega.

Mõõdukas jahutamine võib vähendada pinget su kaela ja õlalihastes.

Lõpuks, kui sa märkad ikkagi peavalu ku alustad, võta hoog maha minutiks või paariks, tehes mõned sügavad hingetõmbed. "See rahustab lihaseid, parandab hapniku kogust veres ja võib katkestada peavalu," räägib Diamond.

[Paju Tom]

LIHASKRAMBID



Lihaskramp on ühe või mitme lihase äkki tekkiv kokkutõmme, mis sageli põhjustab tugevat valu. Sportlastel on lihaskrambi kõige sagedasemaks põhjuseks ülepinge ja vedelikupuudus. Neil, kes kirjutavad palju, tekib kramp tavaliselt sõrmedes.

Tekkemehhanismid

Lihaskramp tekib tavaliselt veepuudusest või verevoolu vähenemisest, mille korral lähevad organismis olevad elektrolüüdid ehk mineraalained(peamiselt naatrium ja magneesium) tasakaalust välja ja põhjustavad lihaste elektrilise aktiivsuse suurenemist ehk krampe.

Ka pidev närvikopressioon ehk surve närvile võib anda lihaskrampe. Diureetikumide ehk vett väljutavate ravimite kasutamisel suureneb organismis kaaliumikadu ja see omakorda põhjustab krampe.

Raseduse ning menstruatsiooniaegselt tekkivaid krampe ei osata päris täpselt põhjendada, kuid arvatakse, et näiteks raseduse ajal võivad need olla tingitud vitamiinipuudusest (suurenenud vajadusest).

Sagedasemad põhjused

Vedelikupuudus

Liigne treening

Arterioskleroos ja arterite kitsenemine

Kaaliumi väljutavad diureetikumid

Ülekuumenemine (nt. Treening kuuma ilmaga)

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Vereanalüüs elekrolüütide (mineraalide) tasakaalu hindamiseks. Elektromüogramm lihastoonuse hindamiseks. Röntgenülesvõte lülisamba
muutuste hindamiseks.

Koduse ravi võimalused

Raviga võite alustada kui lihaskrampide põhjus on teada.

Arsti ettekirjutusel aitavad lihaslõõgastid. Treeningul jooge piisavalt (pool kuni üks tass vett iga 15-20 minuti järel). Pärast treeningut venita alati lihaseid. Krambihoo ajal masseeri või venita lihast hästi ettevaatlikult. Aseta krampis lihasele jahedat (jääkott, spordimäärded).

Arsti poole pöörduge juhul, kui esinevad korduvad krambid ja nende põhjus pole teada.

[Paju Tom]

AKNE



Akne on krooniline rasunäärmete haigus näol, seljal ja rinnal, mis on seotud puberteediea hormonaalsete muutustega. Seda iseloomustab vistrike esinemine nahal , rasuvoolavus (seborröa), komedoonide, põletikuliste sõlmede, mädavillide ja raskematel juhtudel ka armide teke.


Ülevaade

Kõige sagedasem krooniline nahahaigus puberteedieas (85-100%-l noorukitel) ja üks sagedasemaid nahahaigusi üldse. Haigus algab puberteediea alguses (tüdrukutel veidi varem kui poistel), kestab 5-10 aastat ning paraneb tavaliselt peale 25.eluaastat, kuid vahel püsib ka kauem. Aknet esineb poistel ja tüdrukutel võrdse sagedusega, kuid raskeid vorme (umbes 10%) on rohkem meestel. Näo haaratuse tõttu on akne suureks kosmeetiliseks probleemiks, mis tekitab noortele palju psühhosotsiaalseid raskusi. Haigus on ravitav, kuid ravi on pikaajaline.

Tekkepõhjused ja-mehhanismid

Akne tekkes on palju põhjuseid: pärilikkus, rasueritus- ja rasunäärmete sarvestumishäired, hormonaalsed nihked, bakterid jne.

Suguhormoonide toimel suureneb rasueritus ja rasunäärmete ummistumise tulemusena tekivad rasukorgid e. komedoonid. Propionibacterium acnes`e - aknet teket soodustava bakteri vohamisel lisanduvad põletikulised sõlmed ja mädakolded.

Pärilikkus. Noorukitel, kelle vanemad põdesid noorena aknet on suurem tõenäosus haigestuda. Pärilik on ka armide teke.

Hormoonid. Enne puberteeti on rasunäärmed väikesed ja akne ei saa tekkida. Puberteedis meessuguhormoonid e. androgeenid stimuleerivad rasunäärmete kasvu ja rasueritust. Rasunäärmete rakkude lagunemisel tekib rasu, mis sisaldab erinevaid rasvhappeid. Mida rohkem rasu, seda ulatuslikum akne.

Mõlemal sool on piisavalt androgeene, et tagada peaaegu maksimaalne näärmete aktiivsus. Peaaegu kõigil aknehaigetel on rasunäärmed ja rasueritus suuremad kui normaalse nahaga inimestel.

Anaboolsetel steroididel, mida kasutatakse lihasmassi kiireks kasvatamiseks, on samuti rasueritust suurendav efekt ning see võib viia raskele bodybuilder`i aknele. Pikaajaline neerupealisehormooni (kortisooni) sisaldavate ravimite kasutamine soodustab ka akne teket. Naissuguhormoonid (östrogeenid) takistavad androgeenide sünteesi ja seega vähendavad rasu teket.

Naharakkude sarvestumishäirete tagajärjel muutub rasunäärme viimajuha ava kitsamaks. Kui lisandub rohkelt rasu, siis juhad ummistuvad ja tekivad rasukorgid e. komedoonid. Mustadest avatud komedoonidest (blackheads) pääseb rasu siiski teataval määral välja, kuid valgetest suletud komedoonidest (whiteheads) mitte, sest nende avaus on tunduvalt väiksem.

Rasunäärmete ümbrus on soodsaks kasvukeskkonnaks mikroobidele (Propionibacterium acnes, Staphylococcus epidermidis). P.acnes tekitab vabasid rasvhappeid, mis muudavad näärmeava sarvestumist ja kutsuvad ligi põletikurakke, tekitades põletikulisi sõlmekesi (paapuleid) ja mädavillikesi (pustuleid).

Karvanääpsu seina purunemine (kas pigistamise või põletiku tagajärjel) viib suuremate mädakogumike ja armide tekkele.
Lisaks soodustavad aknet suure rasvasisaldusega kosmeetika, nahalt loputamata seebijäägid ja muud ained, mis veelgi suurendavad pooride ummistumist. Samuti, higistamine, ultraviolettkiirgus, mõned ravimid, kaudselt ka stress. Naistel ägeneb akne tihti menstruatsioonieelsel perioodil seoses hormoonide muutusega.

Sümptomid ehk avaldumine

Lööve tekib rasunäärmeterohketesse piirkondadesse näole, rinnale, seljale.

Mittepõletikulised lööbeelemendid- suletud komedoonid kui nahka venitada, on näha naha värvi või valkjaid sõlmekesi, vahel ka avaust, millest väljub pigistamisel nahapinnale valget pastataolist massi. Avatud komedoonid tunneb ära tumeda otsa järgi, mis on tingitud melaniini ladestumisest, mitte halvast puhastamisest.

Põletikulised lööbeelemendid - iga komedoon võib folliikliseina kahjustumisel muutuda põletikuliseks. Selles on süüdi mehhaanilised või ärritavad faktorid. Vahel on põletikukolded sügavamad, moodustuvad erinevad urked ja kogumikud, mis sisaldavad halvalõhnalist vere, mäda ja rasu segu ning paranevad halvasti. Tihti on vajalik kirurgiline ravi.
Põletikujärgsed armid: need on jääknähud raskest aknest, mis on teataval määral paranenud. Armid võivad olla väga erinevad tillukesed jääkirka taolised, pigmenteerunud, suured keloidarmid jne.

Akne võib jaotada kolme raskusastmesse:

Komedoonakne: domineerivad avatud ja suletud komedoonid peamiselt näol. Enamikul on seborröa. Ainult harva tekib põletik. Komedoonid ilmnevad varases puberteedis näo keskosas ümber nina ning ka otsmikul.

Põletikuline akne: domineerib põletikuline protsess, peaaegu kõigil on seborröa. Näha on nii komedoone, paapuleid kui pustuleid. Haaratud on nii nägu kui ka rind ja selg. Mõnikord komedoone pole näha või on vähe, kuna mikrokomedoonid lähevad põletikuliseks juba varases staadiumis. Sügavamad kolded võivad samuti esineda. Esineb ka armistumist.

Sõlmeline akne: see on kõige raskem vorm ja esineb rohkem meestel. Lisaks ülalmainitule esinevad mädapaised, sügavad komedoonid ja tihti väga suured armid. Rindkere ja selg on tavaliselt sama palju haaratud kui nägu; haigus võib olla isegi nii laiaulatuslik, et haarab käsi, kõhtu, tuharaid ja isegi peanahka.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Haiguse diagnoosimine ei vaja lisauuringuid vaid piisab lihtsast vaatlusest.
Raskete vormide puhul kontrollitakse vereanalüüse, et selgitada organismi üldseisundit ning jälgida ravimite mõju organismile.

Ravivõimalused

Kuigi akne enamasti paraneb ise varases täiskasvanueas, saab raviga kergendada haiguse kulgu, vähendada armistumist ja parandada patsiendi psühhosotsiaalset heaolu. Kindlasti ei ole olemas imeravimit, mis sobiks ühtviisi hästi kõigile, seepärast on ravi pikaajaline ja kannatlikkust nõudev.

Näopuhastus. Hoolimata vananenud arvamusest, ei ole akne pelgalt puhtuse probleem. Tegelikult liigne pesemine võib isegi ärritada ja kahjustada nahka. Optimaalne oleks pesemine pehme happelise seebiga (nt.pH 5,5) 1-2 korda päevas, mis võimaldab säilitada suhteliselt spetsiifilise pH ja vähendab baktereid nahal. Bakteritsiidsed seebid on kasutud, sest nende toime ei ulatu rasunäärmete viimajuhadesse. Efektiivsed on ka benzoyl peroxidi sisaldavad losjoonid või spetsiaalsed näopuhastusvedelikud. Väga rasuse naha puhul aitab alkoholi sisaldav näovesi.

Dieet. Ei ole ühtegi teaduslikku tõendit, et ükski dieet aitaks aknet paranemisele kaasa. Kui aga inimene märkab, et mingi toiduaine põhjustab ägenemist, siis peaks ta sellest hoiduma. Ainus söögiga saadav akne ägestaja on jood, seega jodeeritud söögisoola ei tohiks ülemääraselt kasutada. Igasugused ebatavalised dieedid võivad samuti sisaldada liigseid jodiide (joodisoolasid) ja neist võiks hoiduda.

Emotsionaalne seisund. Peaegu kõik akne all kannatajad vajavad sõbralikku emotsionaalset tuge. Mõned vajavad ka psühhiaatri abi. Ka stress võib akne ägenemist põhjustada.

Fototeraapia.Paljud märkavad akne paranemist suvel. Nii ultraviolettkiirgus kui ka loomulik päike on olnud akne ravis kasutusel ja neil tundub olevat põletikuvastane ja kooriv toime. Päike ka kuivatab rasust nahka ja tänu päevitusele on akneelemendid vähem silmatorkavad. Negatiivne külg on naha vananemist ja muid kahjustusi esile kutsuv toime (nt.nahakasvajad), samuti osade ravimite kasutamise (tetratsükliin, retinoidid) ajal on nahk eriti tundlik päikese suhtes ja võib tekkida tugev nahaärritus. Seega paljude teiste efektiivsemate ravimeetodite olemasolu tõttu on fototeraaapia on kaotanud oma tähtsuse.

Kosmeetika. Lööbe maskeerimine peitva kosmeetikaga on abiks enesetunde tõstmisel. Kosmeetikum peaks olema vähese rasvasisaldusega kergesti maha pestav. Pidevast värvimisest päeva jooksul võiks hoiduda, kuna korduv meikimine ja meigi eemaldamine kahjustab nahka rohkem. NB! kogu meik tuleb õhtul näolt eemaldada. Kui nahale on kantud ravimit, peaks värvimisega ootama 20-30 minutit.

Kasutusel on erinevate toimemehhanismidega ravimid, mille kasutamine on äärmiselt individuaalne ja seetõttu saab ravi määrata vaid arst.

Komedoone lahustavad vahendid. Neil on kooriv ja rasunäärmete sarvestumist normaliseeriv, mõnedel ka mikroobide- ja põletikuvastane toime. Need ravimid soodustavad mikrokomedoonide küpsemist, tühjenemist ja väldivad uute komedoonide teket. Nad võivad nahka ärritada, põhjustada ülemäärast päikesetundlikkust ning ravi alguses isegi haiguse ägenemist.

Mikroobidevastased ravimid.Tihti tuleb märkimisväärse põletiku korral kõigepealt ravida mikroobidevastase ravimiga enne kui lisatakse komedoone lahustav vahend. Kuna bakterid eritavad põletikku põhjustavaid aineid, siis bakterite vähenedes väheneb ka põletik. Kasutusel on nii pealemääritavad kui ka tablettidena võetavad antibiootikumid.

Kasutatakse ka benzoyl peroxid`i, mis vähendab P.acnes`e hulka nahal ja rasunäärme viimajuhas, teatud määral mõjub see ka komedoone lahustavalt. Ravi antibiootikumiga peaks kestma vähemalt 6kuud, kuna lühem ravi on olulise toimeta.

Süsteemsed retinoidid. Ravimid, millel on palju toimemehhanisme: peamine on rasuerituse langetamine, vähendades rasunäärmete suurust ja pärssides nende talitust. Samuti sarvestumist vähendades avab ummistunud rasunäärmete viimajuhad komedoonid kaovad. Lõpuks mikroobide kasvuks sobiliku keskkonna vähenedes alaneb põletik ja bakterite hulk rasunäärmetes. Neil on ka palju kõrvaltoimeid - tekib naha, huulte ja silmade kuivus, eriti tekivad probleemid kontaktläätsede kandjatel. Mõnikord esinevad kaebused ka kaebused kuse-, suguteede- ja soolte limaskestade haaratusest. Kerged maksatalituse muutused taanduvad peale ravi. Tõsisem on rasvade ainevahetuse taseme muutumine. Halveneda võib nägemine pimeduses. Halvim kõrvaltoime on oht loote väärarenguteks, seega ravim on vastunäidustatud rasedatele ja naistele, kes võivad rasestuda. Enne ravi tuleb teha rasedustest ja vältida rasedust 1kuu enne ravi, ravi ajal ja 1kuu peale ravi.

Hormoonravi.Kasutatakse antiandrogeene, et vähendada androgeenide toimet rasunäärmetele. See ravi on eelkõige näidustatud naistele, kellel on raske akne ja kes samal ajal soovivad vältida rasedust.

Kirurgiline ravi. Seda kasutatakse vahel väga suurte põletikukollete avamiseks ja suurte inetute armide korrigeerimiseks.

Komedoone ega ka põletikulisi akneelemente ei tasu pigistada, sest see aeglustab paranemist ja võib põhjustada armistumist.

Prognoos

Nagu ülal mainitud, on haiguse kulg pikk ja piinav. Probleemide tõttu töö leidmisel ja eakaaslastega suhtlemisel on haigus olnud isegi suitsiidide põhjuseks noortel. Enamasti akne taandub 20-30 eluaasta vahel, kuid armid jäävad püsima ka peale haiguse paranemist.

Ennetamine

Haigust otseselt ennetada ega vältida pole võimalik, kuid regulaarse näohooldusega, mõnede soodustavate faktorite (higistamine, rasvane kosmeetika, pigistamine) vältimisega ja õigeaegse adekvaatse raviga on võimalik oluliselt haiguse raskusastet vähendada ja seega vähendada võimalike armide teket.

[Paju Tom]

ANOREKSIA JA BULIIMIA



Anoreksia ja buliimia on psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast.

Ülevaade

Söömishäired on viimastel aastakümnetel muutunud enim levinud noorte naiste vaimse tervise häireteks. Meestel on need häired haruldased. Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14-18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid, baleriinid, iluuisutajad ja võimlejad.

Umbes 50%-dil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist, buliimiat diagnoositakse sageli neil, kelle kehakaal on normis või üle selle. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on eelnevalt kannatanud anoreksia all.

Kõhnumine ja ägedad liigsöömisperioodid on kestnud tavaliselt aastaid enne ravile pöördumist. Vaid murdosa sedalaadi häiretega inimestest otsib oma sümptomitele abi.

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Nagu buliimia nii ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ja perekonna ning isiksuse arenguga seonduvatel teguritel.

Soodustavad tegurid

Nii liigsööjad kui haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all.

Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja teised psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid, on söömishäirega inimeste elus sagedamini ette tulevad kui tervetel.

Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.

Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud.
Nii anoreksia kui buliimia esinevad sageli ka lähisugulaste hulgas. Arvatakse, et üheks põhjuseks on perekonniti edasikanduvad toitumiskombed ja -seisukohad. Kaksikute uuringud aga viitavad ka teatavale pärilikule soodumusele.

Kultuuriga seotud tegurid

Läbi infokanalite saame sageli sõnumeid, et sale naine on edukas, veetlev, õnnelik ja armastatud. Naise ideaal on tihti kõhn ja seda rõhutatakse ka edukuse eeldusena. Lääne maailmas ligikaudu 80% noortest tervetest naistest ütleb, et ei ole oma kaaluga rahul ja paljud proovivad seda mingil moel reguleerida.

Vallandavad tegurid

Vallandavaks teguriks anoreksia korral on sageli teiste poolt tehtud märkused välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasatoovad elusituatsioonid, nagu näiteks kooli lõpetamine.
Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa.

Häiret säilitavad tegurid

Ülesöömishood, mida esineb kõigil buliimia all kannatajatel ja 50% anoreksia häirega inimestel, on tekkinud äärmuslike dieedipiirangute tulemusel. Ületähtsustatud arusaamad figuuri ja kehakaalu olulisusest, sunnivad häire all kannatajaid kehtestama jäiku dieedireegleid.

Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Osad anoreksia tunnused on ilmselt nälgimise otsene tulemus, nagu näiteks mõtete keskendumine toidule, ülesöömisperioodid, masendusmeeleolu, ärrituvus, keskendumisraskused, ühiskondlik tagasitõmbumine jne.

Sümptomid ehk avaldumine

Anoreksia tunnusteks on kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ettenähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi.
Tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaaluline. Häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud.

Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu.
Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised.

Naiste puhul on oluline sümptom vähemalt 3 järjestikkuse menstruaaltsükli puudumine.
Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.
Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul.

Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades.

Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine.
Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi.
Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit.
Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud.
Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.

Ravivõimalused

Buliimia all kannatav inimene on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksia häirega. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik.

Anoreksia korral on ravi eesmärkideks
-alatoitumusest ülesaamine
-söömiskäitumise normaliseerimine
-inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks

Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.

Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia , kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia. Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon.

Enim kasutatud ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.
Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks.

Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70-80%-l inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga.

Prognoos

Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata.

Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul.
Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5-10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt.

Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile.
Ravile pöördumata jäänute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.

Ennetamine

Vanemad peaks väga suurt tähelepanu osutama laste väärtushinnangute kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna, normaalsed peresuhted.

Et vähendada haiguse kordumise tõenäosust tuleks jätkata ravi ning jälgimist vahetult peale paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral, tuleb raviperioodi korrata.

[Paju Tom]

HÜPPELIIGESE SIDEMETE VIGASTUS



Milles seisneb vigastus?

Vigastus seisneb hüppeliigest toetavate sidemete rebenemises trauma tõttu.

Kuidas tekib vigastus?

Sidemed ehk ligamendid on liigese abiapaadid, mis aitavad liigest stabiliseerida ehk oma õiges asendis hoida.

Hüppeliigest fikseerivad sidemed paiknevad liigese seesmisel ja välimisel küljel. Sagedamini vigastatakse välimisi sidemeid.

Hüppeliiges võtab osa keharaskuse edasikandmisest pöiale, samuti tasakaalu säilitamisest.

Hüppeliigese sidemete rebend tekib jala väänamisel või hüppelt ebasoodsal maandumisel.

Millised on sümptomid?

Vigastuse sümptomid olenevad sellest, millises mahus ja millised sidemed on vigastatud, kas vigastus on osaline ( rebenenud on osa sidemekiududest ) või täielik. Kõige raskem on vigastuse aste on luumurd koos sidemete rebendiga.

Esimene sümptom peale vigastuse tekkimist on valu. Mõne minuti kuni tunni jooksul tekib vigastuse piirkonda verevalum ja turse.

Sidemete rebendi kerge vormi korral on võimalik valuga jalale toetada. Raske vigastuse korral jalale toetamine valu tõttu pole võimalik.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võib vaja minna

Hüppeliigese sidemete vigastuse diagnoosimine algab välisest vaatlusest ja katsumisest. Seejärel tehakse röntgenfilm, et välistada luu vigastust. Spetsiaalne, nn. stressröntgeniülesvõte aitab kindlaks teha ka sidemete vigastuste ulatust.

Ravivõimalused

Peale vigastuse tekkimist tuleks koheselt asetada peale külm kott umbes 30 minutiks. Jalale tuleks koheselt anda rahu ja jäseme peaks tõstma kõrgemale. Kui verevalum kujuneb minutitega peale vigastust, peab pöörduma arsti poole.

Hüppeliigese sidemete rebendite kergemad vormid ravitakse toega ehk ortoosiga. Raskel juhul asetatakse jäse kipslahasele või kasutatakse keerukamat ortoosi e. käigusaabast. Esimestel päevadel võib kasutada ka karke või küünarvarre keppe. Kui on tegemist ainult sidemete rebendiga, kestab kipsravi 2-3 nädalat.

Lisaks tuleks alguses valude ja turse leevendamiseks tarvitada põletikuvastaseid tablette ning istudes ja jäset tuleks hoida pikali olles kõrgemal.

Taastusravi: Peale kipsi eemaldamist on jalg mõni aeg kange, seepärast tuleb teha peale kipsi eemaldamist ravivõimlemist. Kindlasti ei tohi ise eemaldada kipsi varem kui on ette nähtud. Hingedega käigusaapa kasutamisel on liigesjäikus tunduvalt väiksem, kuid spetsiaalseid ravivõimlemisharjutusi tuleb teha ikkagi.

Kui hüppeliigese sidemete vigastust välja ei ravi, siis võivad need korduma hakata. Kindlasti ei tohi hüppeliigest peale ravi lõppu tugevalt koormata olenevalt vigastuse raskusastmest 8-12 nädalat, aga ujumine, jalgratta väntamine on küll soovitav.

Kuidas vigastust vältida?

Eelkõige tuleb kanda sobiva kontsaga jalatsit, konts ei tohi olla väga kõrge. Samuti ei tohiks tormata treppidel ja tänavatel. Sportimsel tuleb kanda sobivaid jalatseid ja alustada treeninguid venituste ja soojendusharjutustega.

[Paju Tom]

ÕLALIHASTE REBEND




Milles seisneb vigastus?


Õlavarreluule õlaliigese lähedal kinnituvad neli lihast, millede ülesandeks on käe tõstmine küljelt üles, käe pöörlevate liigutuste sooritamine õlast.. Nende lihaste vigastusega ongi tegemist.

Kuidas tekib vigastus?

Vigastuse tekkimise aluseks võibolla nooremas eas tekkinud trauma (raskuste tõstmine, kukkumine, venitus jms.), vanemas eas muutused kõõluste koes. Tavaliselt algavad need muutused verevarustuse häirega.

Kõõlusekiududes normaalne struktuur hävib. See loob aluse kõõluse rebendi tekkimiseks. Samuti ei pruugi olla rebend alguses täielik. See tähendab, et alguses pole käe funktsioon häritud.

Millised on sümptomid?

Osalise rebendi korral võib algselt häirida lihtsalt valu õlaliigese piirkonnas. Kui kõõluserebend on täielik, siis muutub käe tõstmine küljelt jõuetumaks või ei ole seda võimalik üldse teha. Alates õlakõrguselt on võimalik kätt üles viia, kuid see liigutus on valulik. Ägedas perioodis on vahel turse õlaliigesel. Katsudes kõhnal inimesel on tunda rebendi koht kõõluses.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võib vaja minna

Kõõluse rebendi kindlaks tegemist alustatakse kaebustest ja õlaliigese piirkonna katsumisest ja liikuvuse ulatuse määramisest. Edasi tehakse röntgenuuring ja ultraheli ehk sonograafia. Tallinnas ja Tartus on võimalik teha täiendavalt veel magnetresonantstomograafia.

Ravivõimalused

Kõõluserebendi ulatusest olenevalt rakendatakse tablettravi, taastusravi või kirurgilist ravi. Tablettravi seisneb algselt põletiku ja valuvaigistavate tablettide manustamises. Preparaadid pärinevad mittesterodisete põletiku vastaste ravimite grupist. (Diklofenak, Ibuprofen)

Väga tugeva valusündroomi korral asetatkse käsi lahasele ja valu taandudes alustatakse koheselt ravikehakultuuriga.
Operatsiooni teel on vaja rebenenud kõõlus uuesti kinnitada luu külge või õmmelda kinni.

Taastusravi: Taastusperioodil asetatakse käsi mõneks ajaks spetsiaalsele tugisidemele. Tähtis on kohene spetsiaalsete võimlemisharjutustega alustamine, vastasel juhul võib tekkida liigesjäikus mõneks (~1aasta) ajaks. Taastumine peale vigastust on pikaaegne. Kuna ravi perioodil õlaliiges lahastatakse, siis jääb liikuvus liigesest veidi piiratuks. Seetõttu on vajalik kindlastia läbida taastusravi seanss. Teatud põhjustel võib jääda piiratud liikuvus ka peale taastusravi.

Kuidas vältida vigastust?

Kuna rotator cuffi rebendi algpõhjuseks on trauma, siis vältida on raske. Peamine on vältida ülekoormust treenimisel. Kui vähegi treeningu ajal või peale treeningut on probleemiks valu, siis peaks koormust vähendama ja ennast kontrollida lasta.

Millistel spordialadel vigastus tekib sagedamini?

Kõige sagedamini esineb vigastus võrkpalluritel, odavikajatel, raskejõustiklastel ja kõikidel tegijatel, kelle liigutused toimuvad sageli ölast kõrgemal. Raske on välja tuua konkreestet eriala, sest vigastuse aluseks on siiski kõõlusekoe muutus.

[Paju Tom]

SELJAVALUST PÄÄSTAB LIIKUMINE



Seljavalude, täpsemalt alaselja ehk nimmepiirkonna valude käes kannatab üsna suur osa elanikkonnast. Arstiabi või ravimite võtmist vajab 39% inimestest. Tegelikult kogeb elu jooksul seljavalusid nimmepiirkonnas 90% inimestest, võiks öelda, et peaaegu kõik.

Paljud inimesed kurdavad, et selg valutab. Kas on mingeid andmeid selle kohta, kui paljusid Eesti inimesi seljavalud kimbutavad?

Eesti inimesi pole selles suhtes väga täpselt uuritud. Küll aga on tehtud populatsiooni uuringuid maailmas, st uuritud läbi suured elanikkonna grupid. Tulemused näitavad, et seljavalude, täpsemalt alaselja ehk nimmepiirkonna valude käes kannatab üsna suur osa elanikkonnast. Arstiabi või ravimite võtmist vajab 39% inimestest. Tegelikult kogeb elu jooksul seljavalusid nimmepiirkonnas 90% inimestest, võiks öelda, et peaaegu kõik. Aga enamasti ei muutu see haiguseks, vaid on ajutine nähtus ning läheb mööda.

Millal saab öelda, et seljavalust on haigus saanud?

Kahtlemata siis, kui valu on nii äge, et seab inimesele mingit sorti piirangud. Näiteks siis, kui inimene ei saa vabalt liikuda või teha harjumuspärast tööd. Siis tuleks seljavalu nimetada juba haiguslikuks seisundiks, kuigi väga selget piiri tõmmata ei saa.

Seljavalusid kaebavad nii füüsilise töö tegijad kui kontoritöötajad. Millest seljavalud tulevad?

Seljavaludel on palju põhjusi. Kunagi arvati, et tegemist on närvipõletikuga. See mõttelaad on inimestel praeguse ajani ja sageli kasutatakse ka radikuliidi mõistet. Arstid on hakanud radikuliidi mõistet vältima, sest tegemist ei ole siiski närvipõletikuga.

Kõige sagedamini on valu nimmepiirkonnas seotud nimmelihaste ülemäärase pingega. Pinge tõttu on ärritusseisundis lihaseid ümbritsevad sidekirmed, milles on palju närvilõpmeid. Nii tunnebki inimene valu.

Pinge võib olla tekkinud ka harjumatu töö tagajärjel. Tundlikel inimestel võib psühho-emotsionaalne pinge tuua kaasa lihaspinge kasvu.

Tõsi, see toimib rohkem kaela- ja kuklapiirkonnas. Sageli peetakse seda ekslikult kaelaradikuliidiks, aga kaelavalud tulevad tihti ikkagi stressist.

Kõige raskemad on nimmelülide vaheliste kõhreketaste kahjustused, mis võivad viia kõhreketaste purunemiseni. Kõhreketta tükikesed võivad sattuda selgrookanalisse ja avaldada kestvat survet närvijuurtele. Siis tekivad juba püsivad haigusnähud, mis vajavad täpsustavaid uuringuid. Mõnikord on vaja ka kirurgilist sekkumist.

Vana terminoloogia järgi radikuliidi põhjustatud valu eristati muust seljavalust valu kiirgumise järgi. On see nii?

Tõepoolest. Närvijuure surve tekitab tavaliselt valu, mis kiirgub nimmepiirkonnast reide või säärde. Sellele lisanduvad tavaliselt ka muud häired, näiteks tundlikkuse nõrgenemine, mõnikord liigutusfunktsiooni häired. Jalg võib nõrgaks jääda. Kõik see on iseloomulik haigusele, mida varem nimetati radikuliidiks.

Asi on tegelikult veel keerulisem. Kui inimene tõstab endal äkki selja ära ja valu hakkab kiirguma säärde, siis see ei pruugi veel olla tõelisest survest närvijuurele, vaid valu reflektoorne edasikandumine. Seda peaks arstid teadma.

Kõik inimesed võiksid teada, et kui tegemist on lihtsa nimmevaluga ja närvijuure kahjustus surve tagajärjel ei ole veel välja kujunenud, siis aitavad valu ära võtta tavalised valuvastased ravimid, mida saab apteegist vabalt osta, näiteks aspiriin.

Kui aga on välja kujunenud tõeline närvivalu koos valu jalga kiirgumisega, siis tavalised valuvastased ravimid enam ei sobi. Neid koguni ei tohiks võtta, sest need võivad sellisel juhul soodustada valu krooniliseks muutumist. Siis kasutatakse juba teisi ravimeid ja paljudel juhtudel kirurgilist ravi, et vabastada närvijuur survest.

Kui selg on hakanud valutama sügisese kartulivõtu või mõne muu lühiajalise füüsilise koormuse järel, kas siis piisab soojast vannist, saunast ja spordikreemidest?

Jah, kõik need asjad leevendavad valu. Aga põhiline on ajafaktor valu läheb ise mööda. Seda näitavad populatsiooni uuringud nimmevalu ja ishias on 90% juhtudest iseparanev haigus. Ainult 10% juhtudest on tarvis keerulisemaid ravivõtteid. Samas ei tähenda see ravi nihilismi, sümptomeid saab ikka leevendada.

Kui nimmevalu hakkab kord pihta, võib see piinata inimest kogu elu. Pole ühtegi võtet, mis garanteeriks, et valu enam tagasi ei tule. Ägenemiste peamine profülaktika on hea kehalise vormi arendamine, põhiliselt võimlemine. Üks lihtne retsept, mis sobib kõigile: kui on valu nimmepiirkonnas, treeni kõhulihaseid.

Kas mõnel juhul pole tõesti võimalik seljavaludest täiesti vabaneda?

Jah, paljudel juhtudel. Kui inimesel on kalduvus nimmevaludele, siis jääb see kalduvus talle kogu eluks. Ta saab õnnelikumalt elada ja vältida ägenemisi ainult ise. Arstid ei saa siin oluliselt midagi teha.

Inimene on kahjuks nii ehitatud ja tänapäeva elu on selliselt korraldatud, et enamuse ärkveloleku ajast me istume. Nii kaotavad kõhu- ja seljalihased oma toonuse. Võivad lisanduda veel teised tegurid, näiteks mõni inimene võtab võrreldes noore ea kaaluga 40 kg juurde. See on täiendav koormus. Siis ei aita muud, kui tuleb lihtsalt taastada konditsioon, kasvõi hambad ristis.

Tavaliselt koos võimlemisinstruktoriga ainult õpitakse, hiljem tuleb kõik ise teha. Olen öelnud inimestele, et võimlemine peab jääma eluviisi osaks.

Millega inimesed ise enda seljale kõige rohkem liiga teevad?

On terve rida biomehaanilisi tegureid, mille tõttu selja alumine piirkond on kergesti traumeeritav. Inimene käib kahel jalal, mitte neljal käpal. Selle tõttu on koormus nimmepiirkonnale tavatult suur. Biomehaanilised uuringud näitavad, et koormus on eriti suur, kui inimene istub mugavas asendis.

Kui foon on ebasoodne, siis võivad raskuste tõstmine, kukkumine ja sundasendis töö valu ägestada, kuid ei saa öelda, et need otseselt tekitaks valu.

Kuidas oleks hea töö juures laua taga ennast sisse seada?

Tööd ei saa vältida ja töö on sageli seotud sundasenditega. Siin ei saa palju midagi ette võtta, aga midagi siiski. Inimene on tööl 24 tunnist umbes 8. Kusagilt tuleb leida aeg oma füüsilise konditsiooni säilitamiseks ja arendamiseks, eriti nendel, kellel on kalduvus nimmevaludele. Sellisel juhul on valude ägenemisi vähem, need kulgevad kergemalt ja probleem ei ole nii tõsine.

Kui veel vee põhjustest rääkida, kas selg võib valutama hakata ka valede jalanõude kandmise tagajärjel?

Ilmselt küll, aga nendel, kellel on eelsoodumus. Me teame, et mitte kõigil ei teki seljavalu, vastasel juhul, ma usun, et naised ei käiks kõrgetel kontsadel.

Räägime veel eelsoodumusest. Kellel see on ja kellel pole?

Seda ei saa nii öelda, vaadates inimesele otsa või tehes uuringuid. See ilmneb inimese elu jooksul. Kõige sagedamini tekivad nimmepiirkonna valud elu neljandal kümnendil, umbes 30-40 aasta vahel. Mida varem need on tekkinud, seda suurem on märk, et inimesel on eelsoodumus.

Mõnikord esineb varjatud eelsoodumusi, näiteks on inimesel juba enne sündi tekkinud mingid iseärasused, mida võib nimetada ka anomaaliateks, kõrvalekalleteks. Inimesel on tavaliselt viis nimmelüli, mõnel aga kuus või neli. Need on kõrvalekalded, mis ei ole haigus, aga võivad olla eelsoodumuseks, et inimesel teatud tingimustes tekib kergemini nimmevalu, võrreldes inimesega, kellel neid anomaaliaid ei ole.

Üks eeldus, mida ma juba korduvalt nimetan, on kindlasti see, kui inimene on kaotanud oma kehatüve lihaste toonuse. Inimese nimmeosa peab veidi nõgus olema ja selleks on vaja head lihaskonda. Kui lihased muutuvad lõdvaks, kaob väline tugi lülisambale.

Mis spordialad on seljale kõige paremad?

Kergem on öelda, millised spordialad ei ole head. Head ei ole seljavaluga, üldse keskealisele inimesele sportmängud korv-, võrk- ja jalgpall, vähem tennis. Seega alad, kus on suurema tõenäosusega kukkumisi. Kasulik on igasugune kehaline tegevus ja ma ei taha üldse öelda, et sportmängud oleks keelatud. Need on emotsionaalsed ja kui inimesele meeldib, siis miks mitte. Kuid kui on tegemist juba valudega, siis ei asenda mitte miski spetsiaalset võimlemist. See võib toimuda mitut moodi. Näiteks harjutustega, mille põhitähelepanu on pööratud kõhu- ja seljalihaste tugevdamisele, samuti selja liikuvuse taastamisele. Vabalt võib kasutada ka trena?ööre.

Eestis ilmus hiljuti hea raamat, mille on kirjutanud minu kolleeg Riina Saarma, pealkiri Terve selg ja terve kael, kui ma ei eksi. Sealt leiab päris täpseid harjutuste kirjeldusi, mida võiks kasutada. Harjutused ei ole väga spetsiifilised ja tähtis on, et tehakse kordusi.

Inimene, kellel on selg kangeks jäänud, ei tohiks kohe hakata tegema tugevaid painduvusharjutusi, näiteks üritama panna peopesi maha.

Tuleb vältida kangimehhanismi, mis tekib tahes-tahtmata, kui ette kummarduda. Raskuse tõstmisel tekib tänu kangimehhanismile
nimmepiirkonnale väga suur koormus. Jämedalt võib öelda, et kui tõsta 40 kg raskust, siis nimmepiirkonnale võib tekkida koormus ligikaudu pool tonni. Selgroo liikuvuse taastamiseks on sobiv teha harjutusi näiteks istudes, siis kangimehhanismi ei teki.

Kui inimest seljavalud ei vaeva, siis ei tasu selle peale palju mõelda ja karta, et äkki tulevad. Ma tahaks veel öelda, et arusaamad nimmevalude käsitlusest on oluliselt muutunud.

Kui valu on nii raske, et inimene ei suuda voodist tõusta, siis pole midagi teha, tuleb mõni päev voodis olla. Aga lamamine pole ravi.

Seljavaluga inimene peaks võimalikult ruttu hakkama liikuma ja taastama oma harjumuspärased tegevused. See soodustab paranemist.

[Paju Tom]

KÜÜSLAUK



Küüslauk ravib 47 haigust

Küüslaugu kodumaaks peetakse Indiat, kus seda ravim- ja toidutaime kasutatakse 47 haiguse raviks, alates pahaloomuliste kasvajatega ja lõpetades nohuga.

Vanad kreeklased nimetasid küüslauku haisvaks roosiks ja rõhutasid tema tähtsust mehe mehisuse säilitajana. Saksamaal ja Siberis on peetud küüslauku üheks tõhusamaks düsenteeria- ja tüüfusetekitajate eemalepeletajaks. Hiinas raviti küüslauguga hingamiselundite, südame- ja vereringehaigusi, seedeelundite ja menstruatsioonihäireid. Venemaal peeti küüslauku heaks podagra ja kivitõve ravimiks, temaga aeti välja naaskelsabasid. Jaapanlased on leidnud, et küüslauk tugevdab immuunsüsteemi ja ergutab sugunäärmete tegevust.

Küüslauk kasvab pea kõikjal, ta tahab viljarikast pinnast ja päikesepaistelist kasvukohta. Võib kasvada kuni 60cm kõrguseks, tal on ühise kuivsoomusega ümbritsetud ja tütarsibulatest koosnev liitsibul (on ka teisi vorme).

Küüslaugust kasutatakse mitte üksnes mugulat vaid ka rohelisi varsi, mis on samuti maitse- ja ravimtaimeks. Aednikud ei soovita neid ära võtta (üksnes õisikuvars), vaid siduda varred kokku. Tihti istutatakse küüslaugud paarikaupa, et siduda varred kokku tugevuse tagamiseks. Küüslauk vajab pikka kasvuaega - selles peitubki tema kasvatamise ainuke probleem. Soovitatakse küüned eelnevalt juba idandada ja panna maha märtsis-aprillis, kui maa on veel niiske. Kevadised öökülmad küüslaugu võrseid ei kahjusta. Hoiustada tuleks neid talvel jahedas ruumis, siis arenevad järgmisel aastal suuremad mugulad. Seemne hoidmine peaks aset leidma 2-6oC juures. Küüslauk on pikapäeva kasvutaim, eelistab päikesepaistelist kohta. On ka niiskuselembeline, mistõttu vajab täiendavat kastmist, eriti arenguperioodil.

Biokeemiline kooslus

Küüslaugus leidub 0,3% väävlit sisaldavat lõhnata ainet alliini, mis mugula peenestamisel laguneb ensüümide toimel kiiresti spetsiifilise lõhnaga allitsiiniks, väga tugeva bakteritsiidse toimega lenduvaks antibiootikumiks. Peale selle sisaldab küüslauk 0,4% sulfiididest koosnevat lenduvat õli, fütosteriine, kuni 10mg% C-vitamiini ja B-grupi vitamiine, süsivesikuid, tärklist, inuliini, fruktoosi, orgaanilisi happeid, mikroelemente. Küüslaugu fütontsiidid on tugevamad sibulast, säilitab oma bakteritsiidsed omadused ja aktiivsuse pikka aega, hävitab paljusid mikroobe.

Küüslauk kui ravim

Meie rahvameditsiinis tuntakse küüslauku kui üldise enesetunde parandajat, südame tugevdajat, vererõhu korrastajat ning sooltetegevuse parandajat (eriti lihatoitude söömisel). Küüslaugu väärt omadusi ei ole teadusmeditsiin ümber lükanud, vaid aina kinnitanud. Mikroelemendid seleen ja germaanium suurendavad südamelihase jõudlust. Lenduv fütontsiid allitsiin ja mikroelemendid stimuleerivad immuunsüsteemi tegevust ning mõjuvad hormonaalsüsteemile, mis tagab küüslaugu antibakteriaalse ja kasvajatevastase toime. Et küüslauk omastatakse kiirelt ja ta püsib organismis suhteliselt kaua, piisab 1-2 küünest päevas. Küüslaugu tugevat lehka vähendavad soe piim, koor, majonees, sidruniviil, peterselli- või sellerileht. Kui kasutatakse toorena, siis kindlasti söögi alla, lõhn kaob kiirelt.

Neil, kel kõrge kolesteroolisisaldus veres, tuleks iga päev toorena süüa 2-3 küünt. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud rääkima küüslaugust kui vahivastasest ravimist; teadlased tegelevad selle probleemiga üsna aktiivselt. Katsed on näidanud, et küüslaugu pidev söömine hoiab ära veresoonte lupjumise ja soodustab põie-, neeru- ja sapiliiva ning sapikivide lagunemist, puhastab verd kahjulikest ainevahetusjääkidest.

Küüslaugu tinktuur

* Võetakse 80 g küüslauku ja pannakse peenestatult 200 g viina sisse. Tarvitatakse 10 tilka korraga 2-3 korda päevas enne sööki. See tinktuur vähendab sooltes gaase ning sobib reuma, podagra, neerukivide ja kusepõiekivide korral.

* Võetakse 0,5 kg mett, sellesse peenestatakse 250 g küüslauku, 250 g sibulat, 250 g mädarõigast ning 250 g jõhvikaid. Segu hoitakse külmikus 3 päeva. Seejärel tarvitatakse söögi juurde 1-2 spl päevas. Segu sobib ateroskleroosi vastu, bronhiidi, kopsupõletiku, gripi perioodil, üldise nõrkuse ja kehvveresuse korral.

Vana Tiibeti õpetus

Võetakse 5 keskmist küüslauku ja riivitakse, valatakse peale 0,5 l viina, lastakse 7-8 ööpäeva pimedas soojas kohas seista. Tinktuuri võetakse 1/2 tl 3 korda päevas. On veel teinegi õpetus, kus võetakse 350 g küüslauku, peenestatakse, pressitakse puulusikaga mahl välja ja ühendatakse see 200 g 96% piiritusega. Nõu suletakse õhukindlalt ja lastakse seista külmas pimedas kohas 10 päeva. Seejärel kurnatakse. 2-3 päeva pärast alustatakse ravi. Juuakse tilkadena külma piimaga (50 g) 1 tund enne sööki.

Hommik Lõuna Õhtu
1.päev 1 tilk 2 tilka 3 tilka
2.päev 4 tilka 5 tilka 6 tilka
3.päev 7 tilka 8 tilka 9 tilka
4.päev 10 tilka 11 tilka 12 tilka
5.päev 13 tilka 14 tilka 15 tilka
6.päev 15 tilka 14 tilka 13 tilka
7.päev 12 tilka 11 tilka 10 tilka
8.päev 9 tilka 8 tilka 7 tilka
9.päev 6 tilka 5 tilka 4 tilka
10.päev 3 tilka 2 tilka 1 tilk

Järgmisest päevast alates juuakse 25 tilka 3 korda päevas. Selle mõju on väga tugev. Kõrvaldab rasvakogumid, paraneb ainevahetus, parandab stenokardia, skleroosi, kõrvaldab kasvajaid. Kaob peakohin, paraneb nägemine, organism nooreneb. Sellist protseduuri võib teha 5 a vahega.

Farmaatsiatööstus väljastab mitmesuguseid tinktuure ja tablette küüslauguga. Enne nende kasutamist tuleb konsulteerida arstiga. Vastunäidustatud on toore küüslaugu söömine pankrease põletiku ja neeruhaiguse puhul. On inimesi, enamasti mao kõrghappesusega, kes ei saa küüslauku kasutada toorena, siis vägisi ei tasukski seda teha - süüa üksnes toidus.

Küüslauku võib ravi eesmärgil kombineerida ka teiste ravimtaimedega nagu nt 3 osa küüslauku, 3 osa viirpuu marju, 3 osa viirpuu õisi, 3 osa põldosi, 4 osa raudrohtu, 1 osa arnikat.

1 tl segu 200 ml keeva vee kohta keedetakse 6-8 tundi, kurnatakse ja juuakse 1/4 klaasi 4 korda päevas 30 minutit enne sööki.
Tõhus vahend hüpertoonia ravil.

Küüslauk toiduks

Maitseainena kasutatakse küüslauku väikeses koguses kas värskelt või kuivatatult, soojadele toitudele peeneks lõigatult (võib eelnevalt õlis praadida).

Võib teha ka õlitõmmise. Selleks pannakse küüslaugu küüned õlisse ja kuumutatakse sooja vee vannil suletud klaasnõus umbes 2 t või lastakse soojas kohas tõmmata 2 ööpäeva. Siis pannakse külmkappi, kust aromaatset õli saab kasutada toitude maitsestamiseks. Samuti võib teha ka äädika ekstrakti küüslauguga. Äädikat kasutatakse salatite maitsestamisel.

Küüslauguga võib maitsestada kala-, liha-, vorsti- ja segasalateid. Roheliste ja puuviljasalatite puhul lõigatakse küüs pooleks ja hõõrutakse sellega salatikaussi - küüslaugu hõng muudab salati pikantseks. Küüslauku võib lisada kõikidele soolastele suppidele ja ühepajatoitudele, liharoogadele, vorstidele, marineeritavaile ja hapendatavaile kurkidele.

Tänapäeval paljudes söögikohtades laudadele asetatud küüslaugusool. Kodudes võiks olla alati käepärane punapeedi-küüslaugu salat (ka koos porgandiga). Seda salatit on meeldiv kasutada võileivakattena või prae lisandiks.

Punapeedi-küüslaugu salat

1 keskmise riivitud toore või kergelt keedetud peedi kohta võetakse 2-3 küünt riivitud küüslauku, maitsestatakse sidrunhappe ja suhkruga. Tarvitamisel võib lisada majoneesi või hapukoort.

Kõik köögivilja hoidised vajavad küüslauku, eriti aga ketšupid, letšod - lisatakse nende valmimise lõpus aroomi säilitamiseks.

Ärgem unustagem küüslauku lisamast ahjukartulitele, see annab väga pikantse maitse. Selleks pintseldatakse õli ja purustatud küüslauk kartulitele, kuhu võib lisada veel paprikat.

Küüslaugusupp

20 küüslauguküünt, 2 spl võid, 800 ml puljongit, 4 muna, 2 spl õli, soola, musta pipart, muskaatpähklit, 4 viilu nisuleiba.

Küüslauguüüned kuumutatakse potis, kallatakse peale leem ja maitsestatakse soola, musta pipra ja muskaatpähkliga. Keeta umbes 1 t ja siis kurnatakse või surutakse läbi sõela. Pott pannakse pliidile ja segatakse juurde lahtiklopitud munakollase ja õli segu (lisatud 1 kl suppi ning seejärel ühendatakse kogu hulgaga). Suppi ei keedeta enam läbi, üksnes kuumutatakse muna tihenemiseni. Lauale andmisel pannakse võiga praetud leivad kas taldriku põhja või serveeritakse eraldi taldrikul.

[Paju Tom]

SOOJUSVAHETUS KEHALISEL TEGEVUSEL



Inimese kehatemperatuuri hoitakse olenemata välistemperatuurist 36,5 - 37,0 kraadi C juures, soojaverelistel on soojuse teke ja soojuse äraandmine tasakaalus.

Kehatemperatuur sõltub nii soojuse tekkest kui soojuse äraandmisest väliskeskkonda. Kergelt riietatud inimese jaoks on keemiline soojusregulatsioon (soojuse teke) ja füüsiline termoregulatsioon (soojuse äraandmine) tasakaalus 18-20 kraadi C, see on nn. komforditsioon.

Soojuse äraandmine toimub inimesel peamiselt naha abil soojuskiirguse, soojusjuhtivuse ja vee aurumise teel. Higi aurumisel kehapinnalt on soojuskadu 0,58 kcal 1 ml vee kohta. Soojuse äraandmist soodustab naha veresoonte laienemine. See suurendab nahast läbivoolava vere ja kehapinnale jõudva soojuse hulka. Kui õhk on suurel määral veeaurudega küllastatud, on higistamine raskendatud ja soojuse äraandmine toimub soojusjuhtimise teel. Selline olukord esineb kõrge temperatuuriga aurusaunas, subtroopilises ja troopilises kliimas.

Soojuse äraandmise raskenemisel niisketes tingimustes tekib kergesti hüpertermia ehk ülekuumenemine, millel võivad olla tervisele ohtlikud tagajärjed. Kehatemperatuuri tõusul üle 38,5 - 39 kraadi C tekib kuumarabanduse oht. Seda asjaolu tuleb kindlasti arvestada treeningutel ja võistlustel kuumas ja niiskes kliimas. Organism aklimatiseerub ehk kohandub kuumaga, kui nendes tingimustes viibitakse pikemat aega.

Välistemperatuuri langusel intensiivistuvad oksüdatsiooniprotsessid reflektoorselt ja kehatemperatuur tõuseb. Samaaegselt tõuseb lihaspinge, reflektoorselt tekivad lihaskontraktsioonid ja ''kananahk'', mis kokkuvõttes lisab soojuse teket. Organismi mahajahtumist takistab naha veresoonte ahenemine, nahast läbivoolava vere hulk väheneb ja organism kaotab vähem soojust. Soojuse äraandmist madalal temperatuuril soodustab õhuniiskuse suurenemine. Karastumise korral kohandub organism külmaga paremini.

Kehalisel tööl suureneb nii soojuse teke kui äraandmine. Kehatemperatuuri tõusu korral 1 kraadi võrra kasvab kesknärvisüsteemi erutuvus, soodustatakse siseelundite talitlust ja aktiviseeritakse oksüdatsiooniprotsesse. See aitab kiiremini kohaneda kehaliste koormustega ning vältida liigutusaparaadi vigastusi. Kehatemperatuuri mõõdukas tõus enne treeninguid ja võistlusi saavutatakse eelsoojenduse abil.

[Paju Tom]

SUHRUTÕBI



Aeg ja tunnused

II tüüpi suhkurtõbe iseloomustavad järgmised põhitunnused:

* avaldub tavaliselt vanuses üle 40 aasta;

* esineb sagedamini naistel;

* kaasneb sageli rasvumisega;

* on ilmse päriliku seosega;

* ei seostu insuliini madala nivooga veres, insuliin on normaalsel tasemel või üle normigi;

* insuliinitundlikkus on langenud, s.t. vere suhkrunivoo reageerib
insuliinile loiult;

* hüpoglükeemia kalduvust on väga harva;

* atsidoosi ja suhkurtõve koomat on harva;

* reageerib hästi toidukoormuse piiramisele, eriti kui koos sellega väheneb ülemäärane kehakaal.

Suhkurtõve I tüübi puhul on probleem insuliini puudumises või vähesuses.

Kuidas aga areneb II tüüpi suhkur tõbi?

Siin tõusevad esile need asjaolud, mis segavad insuliini toimet ja viivad lõpuks ka suhkrunivoo tõusuni veres.

Insuliin saab oma toimet keharakkudes avaldada siis, kui rakud insuliini ära tunnevad, omaks võtavad ja lubavad sel tööd teha. Ent see äratundmise mehhnanism on keerulineja võib pärilikkuse kaudu olla häiritud.

Insuliini tegevus organismis on ka täiendava kontrolli all, tema antagonistideks on mõned hormoonid (glükagoon, kasvuhormoon, neerupealiste hormoonid jt.), fermendid ning teatud ainevahetusproduktid. Normaalses organismis peab see antagonism insuliini ülemäärast toimet tasakaalustama.

Kuid võib juhtuda, et mõne haiguse ja eriolukorra puhul ületab antagonism normi piiri.

Insuliinikulu suurendavad väga oluliselt napi kehalise koormusega eluviis, rikkalik toidulaud ja rasvumine.

Insuliini äratundmise ja töötingimuste häirete ning insuliini suurema kulu korral saab organism end aidata sellega, et on sunnitud insuliini rohkem tootma. Tekib insuliini kõrge verenivoo ehk hüperinsulineemia faas, kus vähemalt esialgu vere suhkrunivoo on normis.

Hüperinsulineemia faas on suhkurtõve II tüübi kujunemisel alati olemas, kuigi selle põhjused võivad olla erinevad.

MIDA HÜPERINSULINEEMIA ENDAGA KAASA TOOB?

Mõnes mõttes on see luksusfunktsioonja niikaua, kui kõhunäärme rakud suudavad kõvasti tööd tehes rohkesti insuliini toota, suhkurtõbe veel ei teki, arenevad vaid muud haiguslikud nihked (kalduvus kõrgvererõhule, vereringehäired, suurenenud eeldused edasiseks rasvumiseks, ateroskleroosi kiirem areng).

Hüperinsulineemia põhjuste pikemaajaline jätkumine kurnab insuliini tootvad kõhunäärmerakud lõpuks välja ja siis jõuabki kätte II tüüpi suhkurtõbi. Suhkurtõve selles faasis, kus vere suhkrunivoo on normist kõrgem, püsib väga suur ateroskleroosirisk. Seepärast käivad II tüübi suhkurtõvega sageli kaasas kõrgvererõhutõbi ning suurte veresoonte kahjustused, mille finaaliks võivad olla jalagangreen, ajuinfarkt ja verevalandus, samuti südameinfarkt. Vanus on siin soodustav komponent.

Suhkurtõve pärilikkust muuta ei saa, ka vanadusest pole kellelgi pääsu. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste arengut pidurdada.

Selleks tuleb olla kehaliselt aktiivne, säilitada normaalne kehakaal, rasvumise korral püüelda kas või ühe kilo kaupa normaalkaalu poole. Ka liialdused toidulaua taga jäägu magusateks minevikumälestusteks.

[Paju Tom]

KÕRGVERERÕHUTÕBI



Kõrgvererõhutõbe ehk hüpertooniat on varemalt peetud peamiselt vanema ea haiguseks, kuid viimasel ajal haigestuvad sellesse väga tavalisesse haigusesse ka noored. Kõrgenenud vererõhk on koguni ~350 000 Eesti elanikul, mis on peaaegu igal neljandal. Paljudel on kõrgenenud vererõhk nende enda teadmata.

Kõrgvererõhutõbi diagnoositakse, kui inimese arteriaalne vererõhk on mõõdetuna käsivarrel südame puhkehetkel üle 90 mm/Hg või südame löögihetkel üle 140 mm/Hg. Vererõhu mõõtmisel määratakse alati need kaks numbrit. Suuremat numbrit nimetatakse ülemiseks ehk süstoolseks vererõhuks ja väiksemat alumiseks ehk diastoolseks vererõhuks. Ohtlikumaks peetakse diastoolse vererõhu tõusu, sest sel juhul kannatab meie vereringesüsteem pidevalt ülekoormuse all. Vererõhku mõõdetakse istudes või lamades peale viieminutilist puhkust.

Kõrgvererõhutõve korral on veresooned pidevalt suurema rõhu all kui nad peaksid olema. Seetõttu nende lihassein pakseneb ja nad ahenevad ülemäära palju. Nii tekib surnud ring, kus kõrge vererõhu tõttu paksenenud veresoonte seinad põhjustavad ise vererõhu tõusu.

Sama olukord on südamelihasega. Ka südame vasak vatsake on pidevalt ülekoormuse all, sest ta peab keha ahenenud veresoontesse suutma vere sisse suruda. Tekib vasaku vatsakese paksenemine. Kui nüüd mingil põhjusel veresooned laienevad, siis on südame vasak vatsake liiga tugev ja surub vere kehasse liiga suure rõhu all ja taas on inimesel kõrgvererõhutõbi. Teine surnud ring.

Kõrgvererõhutõve tekkimise põhjuseid on palju ja kõik need ei ole veel selged. Kindlasti on oma osa ka pärilikul faktoril. Teiseks tähtsaks põhjuseks on veresoonte lupjumine ehk ateroskleroos. Haigestumise riski tõstavad ka suitsetamine, liigne kehakaal, suhkruhaigus.

Tekkepõhjusena võivad kõne alla tulla ka neeruhaigused. Meestel on kõrgvererõhutõppe haigestumise risk suurem kui naistel, olukord võrdsustub enam-vähem naistel klimakteeriumi saabudes.

Eelpool öeldut arvestades tuleb kõrgvererõhutõve ärahoidmiseks toituda tervislikult, liikuda piisavalt ja mitte suitsetada ning tarbida liigselt alkoholi.

Kõrgvererõhutõve esmasteks sümptomiteks on kohin kõrvades ja puhkeolekus tuntav südamepekslemine

Süstoolne (mmHg)    Diastoolne (mmHg)
Optimaalne vererõhk   < 120   < 80
Normaalne vererõhk   < 130   < 85
Kõrge normaalne vererõhk   130 - 139   85 - 89
I aste: kerge hüpertensioon   140 - 159   90 - 99
Alarühm: piiripealne hüpertensioon   140 -149   90 - 94
II aste: keskmise raskusega hüpertensioon   160 - 179   100 - 109
III aste: raske hüpertensioon   > 180   >110
Isoleeritud süstoolne hüpertensioon Alarühm: piiripealne isoleeritud süstoolne hüpertensioon   > 140
140 - 149   < 90
< 90

Veresoonte lupjumine ateroskleroos

Ateroskleroos ehk veresoonte lupjumine on haigus, mille korral veresoonte valendik aheneb veresoonte seina kogunevate ainete tõttu.

Kuna nende ainete hulgas on tähtsal kohal kaltsiumisoolad, siis nimetataksegi seda haigust rahvakeeles ka veresoonte lupjumiseks.

Ateroskleroosi üheks tekkepõhjuseks on vere liiga kõrge kolesterooli tase. Ateroskleroosi teket soodustavad ka kõrge vererõhk, pärilik eelsoodumus, vanus, eluviisid, vähene füüsiline koormus. Kõik need faktorid toetavad teineteist ning suitsetamine suurendab haigestumise riski veelgi.

Ateroskleroos võib viia trombi ehk ummistuse tekkeni ükskõik millises keha veresoones. Kui tromb tekib elutähtsates organites, siis võib saabuda äkksurm.

Trombi tekkemehhanism on järgmine: teatud ainevahetusjäägid kogunevad veresoone seina, mistõttu veresoone valendik aheneb. Siis peab veri avaldama soone seinale suuremat rõhku, et kitsast kohast läbi pääseda. Kui valendik on jäänud juba liiga kitsaks, siis võib juhtuda, et seinast rebitakse naast välja, tekib haavand. Haavandi kohal hakkab veri hüübima ja võibki tekkida veresoone sulgus. Kui ka haavand parandatakse, siis on veresoone valendik jäänud palju kitsamaks ning uue trombi tekkimise tõenäosus on palju suurem.

Kolesterool veres

Veres leidub meil kahte liiki kolesterooli. Üks neist on meile suhteliselt kasulik (HDL-kolesterool ehk kõrge tihedusega kolesterool) ja teine üpris kahjulik (LDL-kolesterool ehk madala tihedusega kolesterool). Risk haigestuda südameveresoonkonna haigustesse ja ateroskleroosi kasvab siis, kui kasuliku kolesterooli hulk veres on liiga madal või kahjuliku oma liiga kõrge. Tavaliselt määratakse veres nõndanimetatud üldkolesterooli hulk ja selle põhjal öeldakse ka, kas inimesel on suurenenud risk haigestuda eespool nimetatud haigustesse või mitte.

Siinkohal on toodud vere kolesteroolisisalduse normid.

Ideaalnivoo   alla 5,2 mmol/l*
Piiripealne nivoo   5,2&#8230;6,5 mmol/l
Kõrgenenud nivoo   6,5&#8230;7,8 mmol/l
Väga kõrge nivoo   üle 7,8 mmol/l

Kolesterool toiduainetes

Inimesele on kolesterool eluliselt vajalik kui mitmete keemiliste reaktsioonide lähteaine (näiteks D-vitamiini süntees meie nahas) ja rakukestade komponent. Seetõttu ei või tervetel normaalsete eluviisidega lastel mingil juhul piirata kolesteroolirikaste toiduainete tarbimist. Kuid inimestel, kelle kolesteroolitase veres on liiga kõrge, tuleks siiski piirata mõningate toiduainete tarbimist. Siin tabelis on toodud osade toiduainete kolesteroolisisaldus.

Munakollane   1500 mg%   Juust   25&#8230;100 mg%
Neerud   400 mg%   Searasv   94 mg%
Maks   300 mg%   Broiler   90 mg%
Või   220 mg%   Sealiha   72 mg%
Võimargariinid   40&#8230;160 mg%   Piim   1&#8230;15 mg%
Vahukoor   110 mg%   Taimeõli   0 mg%

[Paju Tom]

GRIPP VÕI KÜLMETUS?



Kuidas teha vahet külmetushaigusel ja gripil?

Külmetusest räägitakse siis, kui esineb ülemiste hingamisteede infektsioon, millega võivad kaasneda köha, nohu, häälekähedus jt sümptomid. Külmetuse põhjustajateks on peamiselt viirused. On olemas väga erinevaid viirusi, mis võivad haigusi esile kutsuda. Sagedasemad nakatajad on üsna tundmatute nimedega: näiteks Rhinoviirused, ECHO-viirused või Coxsackviirused.

Palju tuntumad, aga ka harvem esinevad on Influenzaviirused, ehtsad gripiviirused. Paljudes keeltes nimetatakse grippi ka Influenzaks.

Gripp on raske haigus, mis võib sagedasti anda tüsistusi. Eriti ohtlikuks võib gripp kujuneda lastel, vanematel inimestel ning nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestel.

Järgnev tabel aitab Teil paremini vahet teha gripi ja külmetuse vahel

KÖHA

Miks me köhime?

Köha on normaalne reaktsioon.
Köha on täiesti normaalne refleks, mida meil tavaliselt ei õnnestu maha suruda. Köhimine on bronhide ja hingetoru mehaaniline puhastamine limast, samuti tolmust ja muudest ärritavatest teguritest, mis satuvad sissehingatavasse õhku väljast poolt Tugev köhahoog viib sinna sattunud osakesed mööda hingamisteid välja. Külmetusköha puhul toimub sama teed pidi ka kahjulike jääkainete eritamine.

Köhimine ei ole ainult hingamisteede puhastamine, vaid ka nende kaitse. Kui söömise ajal läheb tükike leiba hingetorru, annavad tundlikud limaskestad sellest kohe teada, tekib tugev köhahoog ning võõrkeha lükatakse üles tagasi. Kui hingamisteed on suletud, võib see halvimal juhul lämbumise põhjustada.

Kuidas me hingame?

24 tunni jooksul hingame me umbes 20000 korda sisse ja välja. Nii varustab meie keha organismi hapnikuga ilma, et me sellest ise teadlikud oleksime. Energiaprotsesside käigus tekib rakkudes süsinikdioksiid, mis viiakse organismist väljahingatava õhu kaudu välja.
- sissehingamisel suureneb rindkere maht rinnalihaste ja vahelihase (diafragma) kaasabil, õhk liigub sisse
- ülemistes hingamisteedes õhk filtreeritakse, niisutatake ja soojendatakse
- õhk liigub läbi neelu hingetorru, edasi läbi harunevate bronhide kopsu, kopsu alveoolides vahetatakse hapnik süsinikdioksiidi vastu
- väljahingamisel lõdvestuvad rinnalihased ja vahelihas

Külmetushaiguse tekkimine

Köha tekib, kui meie immuunsüsteem on nõrgenenud

Külmetuse all mõeldakse ülemiste hingamisteede infektsioone, mis on ka limaskesta põletiku tekkepõhjuseks. Põhilisteks haiguse tekitajateks on viirused. Harilikult on meie organism valmis haigustekitajatest jagu saama, aga teatud organismi seisundites ei ole see nii lihtne. Just ülemiste hingamisteede limaskestades peab meie immuunkaitse kõige raskema töö ära tegema, sest peamiselt õhu kaudu satuvad haigustekitajad meie organismi.

Seisundid, millal me oleme vastuvõtlikumad:
Üldine nõrkus, kurnatus, stress

Haigustekitajate kõrge kontsentratsioon ümbruskonnas (köhimise, aevastamise, kätlemise või ühtede ja samade asjade kasutamise korral).

Haigusalge olemasolu ülemistes hingamisteedes

Pärast mandlite eemaldamist

Ülemiste hingamisteede allergia korral (nina- ja neelulimaskesta allergia nõrgendab oluliselt immuunsüsteemi)

Köha faasid

1. faas: ärritusköha
Külmetushaiguse alguses tekib tihti ärritusköha, mis on piinav ja limavaene. See on kuiv ehk mitteproduktiivne köha. Köha on eriti tugev öösiti. Limaskestad on põletikulised ning köhimisel valusad .

2. faas: kinnine köha
Tugeva külmetuse korral hakkab limaskest tootma sitket lima. Köha nimetatakse selles faasis lahtiseks ehk produktiivseks. Selles faasis on aga sekreet tihti sitke ning bronhides ja ülemistes hingamisteedes kinni ja teda on raske välja köhida. Köha võib olla valuline ja väga koormav.

3. Rögalahtistid
ACC on preparaat, mis teeb sitket lima vedelamaks ja liikuvamaks ning väljaköhimine muutub lihtsamaks.

4. Kui köha ei lähe mööda
Köhal võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid alates lihtsast infektsioonist kuni väga tõsiste haigusteni välja. Pikemaajaliselt kestva köha korral tuleb seetõttu kindlasti arsti poole pöörduda. Kindlustunde annab ka röntgenpildi või mõne muu analüüsi tegemine.

[Paju Tom]

LIHASTE TASAKAAL JA AEROOBNE HARJUTUS



Jõuharjutustele lisaks, tuleks kindlasti teha lihaste venitusi. Kõige pareminigi treenitud lihas ei anna rahulolu kui lihase tasakaal ei ole korras. Pinges lihased takistavad liigese optimaalset liikuvust, muudavad keha normaalset asendit ja rühti.

Paljud aktiivsed jõusaali jüngrid imetlevad peeglist oma töövaeva tulemust. Igapäevases elus kogevad aga kaaslaste põlastavaid pilke.

Teisiti öeldes, idee on õilis aga tulemus mitte just kõige esteetilisem. 'Sipelga' ja 'krabi' kehahoiakut tekitab ülepingutunud lihas. Näitena lihaspingest tekkiv viltune vaagna asend, mis hiljem võib tekitada tõsisemaid ortopeedilisi kliinilisi sümptomeid. Halvimal juhul, harjutamise asemel peame hakkama aega ja raha raiskama terapeudi juures. Üsna loogiline, et ülepinges lihas on aldis lihase rebendile (lad.k ruptura).

Ülitugeva kontraktsiooni korral ülepinges lihases tekib tõenäoliselt rebend.

Lihaste venitusi üldjuhul võib teha peale jõuharjutusi, sest venitus lõdvestab lihaseid ja nii öelda ei teeni ega killusta harjutamist. Teisalt lihaste, liigeste liikuvuse avamine harjutuste algselt ja lühiajaliste venitustena vähendab oluliselt vigastuste riski. Selle teadmisega peaks venitust sooritama selliselt, et venitusasendit hoitaks 20-30 sek. Ei ole oluline milliseid venitustehnikaid kasutame, kas staatilist või pingutus-lõdvestust. Oluline on, et ei tekitaks valu.

Üheks efektiivsemaks venitustehnikaks on PNF venitussüsteem, mida kasutavad praktiliselt kõik proffisportlased maailmas. Mõjus tehnika just süvalihastele ja väiksematele lihasgruppidele. Puuduseks asjaolu, et teostus on võimalik ainult koos eriala eksperdiga (sporditerapeud, spordimassöör). Tõhus meetod nii sporditraumade ennetamiseks, ülekoormussündroomide ilmnemisel kui taastumise etapil.

Aeroobse harjutusena, mõistame üldjuhul treeningut, mis on suunatud hingamis- ja vereringeelundite koormamisele. Normaalselt tähendab see käimist, jooksmist, ujumist, suusatamist, jalgrattasõittu jms. Ka jõusaalis võime täielikult või osaliselt teha harjutusi, mis on suunatud hingamis- ja vereringeelundite koormusele.

Algaja peaks valiku tegema meeldivuse ja võimaluse järgi. Veelgi parem kui soovitajaks oleks ekspert. Algajale ei soovitaks koheselt joosta, mis võib tekitada alajäsemetele ülekoormust. Turvalisem oleks algselt lihtsalt käimine.

Lõpetuseks meeldetuletus algajatele: treening on lõbu, seda tuleb nautida.